55 on mehe jaoks maagiline iga, mis võiks ju olla elu keskpaik. Aga Jassi raputab pead: “Kehtivat mentaliteeti arvestades peaksin juba ammu pensionil või kalmistul olema! Tegelikult on see ebanormaalne, sest paremad ajad võiksid küll veel ees olla! Sest mis on kaunim kui küps inimene! Issand jumal, aga meil ei peeta teda enam inimeseks. Mis sa siin oskad öelda!”Jassi ütleb, et on sel aastal elu üle rohkem mõelnud kui tavaliselt: “Kogu mu selle suve kontserdikava on tagasivaade mu elule – selle pealkiri ongi ju “Nõnda algas kõik...”, selles on laule esimesest armastusest, surmast, raskustest elus, lähedastest inimestest, kõigest, mis mind erutab – kuni  läheb täiesti hullumeelseks kätte Alenderi “Musta linnu” laulus. Mulle nii meeldivad mõned fraasid sellest loost, kuigi jätan tavaliselt ikka elurõõmsa mulje. Aga see laul on vaimse piiri peal – ikka Paldiski maantee poole!” Jassi pilk on tõsine ja lustakas ühtaegu. Pärast kontserti tulevad võõrad inimesed sageli Jassi juurde ja räägivad: “Ma ju tean seda laulu, aga pole varem seda niimoodi kuulanud...”  Rohkem kui üks armastusInimene, kes esitab laval maailma ilusamaid ja mõnikord ka kõige kurvemaid armastuslaule, puutub ehk eluski armastuse ja surmaga rohkem kokku kui hall argikodanik. “Armastus! Sellest tahavad daamid ikka lugeda!” muigab Jassi, kuid ta pruunide silmade pilk polegi irooniline. Ta tunnistab, et on suurt armastust rohkem kui korra tunda saanud. “Aga mitte kunagi lavapartneriga!” kummutab mees müüdi, nagu võiks laval kogeda suuremaid kirgi kui elus. “Lava- ja eraelu tuleb ikka lahus hoida. Kui laval läheb elu mängimiseks, siis on jama lahti. Siis ei ole sel kunstiga mingit pistmist. Ei-ei-ei!”Jassi on teist korda abielus. Saatus on tahtnud, et mõlemad tema abikaasad pole küll tema lavapartnerid, aga siiski sama eriala inimesed – muusikud. Oma naisest Zoja Hertzist, kes on vabakutseline kontsertmeister, räägib Jassi sõnadega, mida ehk iga naine kunagi kuulda igatseks: “Zoja on minu abikaasa, minu muusa, kes valvab mu üle.”Et Zoja on Jassi jaoks See Õige, sai selgeks juba esimesest silmapilgust, kui mees naist teatrifuajees nägi. “Nii oli. Mürts! See oli 20 aastat tagasi,” meenutab Jassi. Ta lisab, et ehkki neil on seljataga pikk kooselu, abiellusid nad alles kaks aastat tagasi. “Samal päeval, mil me tutvusime – 11. mail! Kui ma ettepaneku tegin, oli Zoja küll pisut ehmunud, ütles, et meil on ju niigi koos hea elada. Aga abiellumine on väga tähtis!”

Jassi ja Zoja elavad Tallinna kesklinnas ja võimaluse korral laevad end Lõuna-Eestis Zoja vanemate suvekodus toimetades. “Õnneks on ka meie enda töö ja elu nii vaheldusrikas, et see  annab tasakaalu. Elu ei muutu rutiinseks.”Loe lisa ajakirjast Naisedwww.naistemaailm.ee

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena