Maria Avdjuško leidis interneti kaudu oma õed

Maria Avdjuško (41) tabamine pole just kõige lihtsam ettevõtmine. Näitlejast ja filmiprodutsendist naisel on kohe linastumas uus film ja lisaks tulemas uus etendus. Ehk olulisemgi on aga see, et eelmisel kuul kohtus Maria teist korda oma õdedega.

Suurejoonelise mängufilmi “Phobos” esilinastus on ukse ees ja juba sel reedel esietendub Draamateatris “John Gabriel Borkman”. Filmitööga kaasnevast kiirest elust hoolimata jõudis Maria veebruaris läbi viia isikliku “Sind otsides” projekti, nagu ta seda ise nimetab, kohtudes üle aastate Ateenas oma kahe poolõega.

Avalikkus teab, et Maria ema on näitleja Liina Orlova ja isa Vene filmistaar Viktor Avdjuško, kes läksid lahku, kui Maria oli kolmene. Seejärel kolis ema tütrega tagasi Tallinna. Kuid vähesed teavad, et peale kuulsa isa on Marial ka kaks poolõde.

“Veebruari lõpus kohtusin oma õdedega teist korda. Olin nendega kontakti kaotanud. Facebookist leidsin üles oma noorema õe, kes on muide USA filmimaailmas tunnustatud kostüümidisainer.” Õde on abielus Venemaa filmilavastaja Timur Bekmambetoviga.  “Veebruaris otsustasime, et läheme külla meie vanemale poolõele, kes elab Ateenas. Nii saigi tehtud,” räägib Maria rõõmsalt. “See kujunes minu jaoks aga meeletuks seikluseks, enne ärasõitu jäin haigeks ja teadsin, see on märk sellest, et midagi hakkab juhtuma,” meenutab Maria nüüd.

 
Õde suhtleb vaimudega

Vaatamata sellele, et õed pole koos kasvanud, oli seletamatu ühisosa nende vahel automaatselt olemas. “Me tajusime ühtsust, mis on võimalik vaid pereliikmete vahel. Kui varem olime olnud üksi, siis nüüd oli meid korraga kolm.”

Maria meenutab, kuidas ta läbi Budapesti Ateenasse sõitis. Lennuk läks katki ja nii jõudis naine kohale läbi Rooma. “Kell üks päeval jõudmise asemel sain kohale kell üks öösel, olin õe juures ühe ööpäeva ja öö. Seejärel algas Kreekas lendurite streik ja ma pidin päev varem ära tulema, kuna järgmisel päeval oli etendus. Tagantjärele oli see hullumeelne jooksmine, aga sellest kõigest aru saada oli põnev,” jutustab Maria.

“Me olime näinud enne vaid korra seoses ühe väga kurva sündmusega.” Maria sõnul on tunne, et oled äkki koos inimestega, kellest oled palju kuulnud, aga kes pole varem su jaoks reaalsed olnud, kirjeldamatu. Maria räägib oma vanemast õest: “Ta on meil selline meedium, rahvuselt muide poolenisti Korea päritolu. Kuna ta on 17 aastat vanem, on ta üsna priske nagu buda munk, väga rahulolev. Ta suhtleb kõrgemate vaimudega ja selgitab alati läbi uskumiste kogu ülejäänud perekonna tegemisi. Me kõik meeldisime kõigile, polnud hetkegi võõrastamist, mistõttu tasus see kauaoodatud kohtumine igati ära. Vanem õde oli öelnud, et tema kavatseb nüüd ka mõned vanainimese pisarad poetada, noorem ütles selle peale, et tema läheb kohe ära. Nii me seal siis kolmekesi õnnelikult olime.”

 
Oleme Kristianiga võrdsed

Kui praegune kiire aeg möödas, unistab Maria puhkusest pere seltsis või lihtsalt niisama omaette olemisest ja mõtete kogumisest. Kristianiga (abikaasa Kristian Taska – toim.) ühendab Mariat nii töö kui ka kodu, ka “Phobos” on nende ühisprojekt. Näitlejatar on veendunud, et kui inimesed on peresuhtes ja sobivad omavahel, on ka koostöö palju viljakam ja parem kui mis tahes tööalane suhe kellegi teisega. “Näed, mis teist inimest erutab ja tema silmad põlema süütab, mida ta mõtleb. Peamine – saad oma ideedega teda aidata.”

Maria on Kristiani lähedasim inimene, kes siis veel kui mitte tema peaks kaaslast aitama ja toetama. “Me arutame ja teeme projekte koos, kõik toimub sujuvalt.” Naist ei heiduta see, et töö on kodus kaasas, sest nad töötavad ühise eesmärgi nimel. “Teatri üleelamisi ma kodus muidugi rääkida ei saa. Mäletan, kui me alles hakkasime koos elama. Siis ütles Kristian mulle, et ta saab aru küll, kui mul on esietendus tulemas, aga miks peab tema sellepärast hullumajas elama,” meenutab Maria. “Praegu püüan peret sellest kõigest säästa.”

Luumurrud ja põnevad kriimustused

Maria ja Kristiani peres kasvab kaks last: tütar Adele ja poeg Albert. Ema ja isa tegemisi iga päev kõrvalt nähes kogevad nad palju põnevat. “Lapsed pole õnneks enam titeeas, selles suhtes on meie tööalased liikumised neile selged ja arusaadavad,” selgitab Maria.

Poeg on praegu Maria sõnul vanuses (13), mil vanemate tegemistesse suhtutakse ülikriitiliselt. “Ta on meie tegemiste suhtes kriitiline. Hetkel on ta väga suur USA kino fänn ja teab väga täpselt, milline on hea film ja milline mitte,” naerab Maria. “Eks kõik temaealised tahavad ju kino teha, sest olgem ausad, kõrvalt vaadates tundub see lihtne – mis see üks hea film siis ära teha pole,” ütleb Maria lõbusalt ja toob siis võrdluse: “Ja mis see üks hea südameoperatsioon ära teha pole.”

Lapsed on Maria sõnul nagu lapsed selle vanuses ikka. “Poisil on pidevalt luumurrud ja muud põnevad kriimustused, kuid ta käib ka muusikakoolis, õpib  klaverit ja kannelt. On selline lõbus sell, kes teeb kõike,” ütleb ema hoolivalt. “Tüdruk on pigem salapärane kuju, alles avastab iseennast.” Seda teab Maria kindlat, et teatriga ei taha kumbki laps praegusel hetkel tegeleda.

Kuigi Kristiani ja Maria töö on üsna liikuv – kord tuleb olla Londonis, siis jälle Moskvas –, veedetakse koos perega võimalikult palju aega. “Loomulikult on neil ka hoidja ja aeg-ajalt on nad vanavanemate juures. See on päris keeruline matemaatika: jagada kõiki neid trajektoore, kes kuhu ja kuidas, aga me saame hakkama.”

Näitlejanna unistab puhkusest soojal maal, kuid kindlasti koos perega. “Meie elu käib koolivaheaegade järgi, kui sinna mõni puhkusereis sobitub, siis me selle ka teeme, aga lasteta selliseid asju ei toimu.”

 Paastudes haiglavoodisse

Maria varjatud salakirg on üsna ootamatult jalgpall. Sport, mida õblukese naisterahvaga kuidagi ei seostaks. Sellest rääkides hakkab ta naerma: “Jah, mulle tõesti meeldib jalgpall. Vahel juhtub nii, et satud vaatama ja jäädki seda ala fännama.” Jalgpalli liigamänge Maria vaadata ei viitsi, jälgib aga hea meelega EMi ja MMi. “Varem vaatasin ilusate meeste pärast, nüüd enam mitte – ühel hetkel hakkas mäng huvitama ja sain aru, et tegu on omamoodi maailmaga, mis annab võimaluse väljaelamiseks.”

Staadionil ei ole Maria jalgpalli vaatamas käinud, rahvarohked kohad lihtsalt ei meeldi talle. “Ka suured kontserdid, kus on massiliselt rahvast koos, jäävad minu poolt vaatamata – olen individualist. Massiüritused tekitavad minus paanikahooge.”

Kuna Kristiani ja Maria perekond on vene õigeusku, peavad nad praegu aasta olulisimat paastu. “Eestis ei ole paastu kerge pidada. Olen väga aneemiline kuju ja tegelikult pole põhjalik paast mulle hea.” Maria meenutab, kuidas Kristian ühel aastal paastudes haiglavoodis lõpetas. “Olen proovinud nii, et ma  liha ei söö, aga ausalt öeldes on meie elutempo juures nendest reeglitest üsna keeruline kinni pidada.” Moskvas on tema sõnul lihtsam paastuda, seal on restoranides vastavad menüüd. “Siin on isegi igas saiakeses muna, nii et mis sa ikka paastud.”

Kuna Maria oli juba lapsena ristitud, sai valitud vene õigeusk. Ka Kristianil polnud muud valikut, tema vanaisa oli samuti õigeusku. Maria on enda sõnul siiski pigem passiivne usklik. Ta teab, et kirik ja usk aitavad leida inimese seest vastuseid teatud küsimustele, samas tunnistab naine, et tal on keeruline end massidega siduda ja see käib ka usukollektiivide kohta. “Ma olen väga individualistlik inimene, kahtlen ühte asja tegevate inimeste tegemise õigsuses. Ma pean tegutsema omaette, sama on ka usuga.”

  Suurim Eesti film “Phobos”

Uus film “Phobos” näeb ilmavalgust juba järgmisel nädalal, olles valminud koostöös Venemaa tuntuima produtsendi Fjodor Bondarchukiga. “Vene filme on Eestis tehtud ennegi, kuid need ei olnud Eesti filmid. Selle konkreetse linateose puhul räägime aga 50% osalusega Eesti filmist, mis on tehniliselt äärmiselt heal tasemel,” selgitab Maria asjalikult. “Seda filmiti kaks suve tagasi Jüri paviljonis. See oli täiesti uskumatu ehitis, mille meie Eesti kunstnikud Ronald Kolman ja Ain Nurmela lõid.”

Maria sõnul pole varem Eestis selliseid dekoratsioone olnud. “Seal oli kuusteist ruumi, mis moodustasid labürindisüsteemi. Kohutavalt kahju oli, kui see kõik maha lammutati, see oli nii kihvt ehitis.”

Tuntud Eesti näitlejaid me filmis ei näe, tegu on väikese koosseisuga. ““Phoboses” mängib seitse noort inimest, kellest üks tüdruk – Renata Piotrvski –, on pärit Eesti vene perest. Ta räägib vabalt eesti keelt, aga elab ja töötab praegu Moskvas,” selgitab Maria.

“Peaosas olev poiss, Venemaa noorema põlvkonna tuntuim näitleja Pjotor Fjodorov on valitud Venemaa aasta inimeseks 2009. Võtete käigus selgus, et tema vanaema on eestlanna.”

Maria sõnul on tema produtsenditööna valminud film hea näide kommertskino žanrist. “See on triller ja mina isiklikult armastan žanrifilme väga. See on vaatajale selge ja mõistetav, kuid lisaks on seal taga hoopis sügavam sisu.”

 
Moskva, kõigi võimaluste maa

Parim koht oma hulljulgete ideede teostamiseks ongi Maria jaoks praegu Moskva. “See on kõikide võimaluste linn. Kui sa seda tunnetad ja selles rütmis ellu jääd, on sinu ees kõik teed lahti. Seal on palju andekaid inimesi, palju raha ja palju võimalusi.” Lääne- Euroopat peab naine küll sümpaatseks, kuid ka letargiliseks ja väga aeglaseks. “Kui lähed Venemaale, võetakse sind vastu kui sõpra, sest me mõistame teineteist paremini, meil on ühine minevik ja taust. Lääneeurooplaste jaoks oleme me aga kahjuks perifeeria, eestlasi kohates ei oska nad meiega justkui midagi peale hakata,” räägib Maria ja naerab: “Eestlaste kohta öeldakse ju: see on see väljasurev pätirahvas, keda igaks juhuks kõiges kahtlustatakse.” Eesti on Maria sõnul justkui Lääbe-Siber, samas kui Moskvas peetakse eestlastest endiselt väga lugu.
Üle kõige naudib Maria aga Eestimaa loodust ja peab seda parimaks kohaks, kus mõtteid koguda ja uuteks tegemisteks inspiratsiooni ammutada. “Loodan, et me suudame ka teisi inspireerida, sest paljud asjad on võimalikud, kui sa seda ise tahad.”