Liis Tappo loobus perekonnast, et iseennast leida
18 aastat tagasi nimetati miss Liis Tappo ja kinnisvaraärimees Rene Treiali laulatust aasta unelmatepulmaks. Sel suvel kolis Liis (41) oma abikaasast lahku elama, võttes vastastikusel kokkuleppel enda juurde elama kaks nooremat last – viieaastase Joos
Tõuke teha täiesti radikaalne elupööre sai Liis suve alguses, kuid nagu ikka ei sünni taolised otsused mitte hetkeemotsioonide, vaid pika järelemõtlemise pinnalt. “Minu otsuse juured on väga sügaval,” tunnistab Liis, kes on viimase poole aastaga kümme kilo maha võtnud ja leidnud eneses senisest malbest koduperenaisest hoopis erineva naise. “Elasin väga kaua iseenda eituses, kinnitasin nii endale kui ka maailmale, et minuga on kõik korras, ei julgenud isegi endale tunnistada, et tegelikult ei ole korras.” Unelmateabielu peret üleval pidava mehega, kes võimaldab naisel kodune olla, kaunis talu Lahemaal, neli imeilusat last – mis sellises elus võiks küll puudu olla, võib mõnigi küsida.
“Abielludes olin ebaküps, ei teadnud, mida elult ootan või otsin,” tunnistab Liis kedagi süüdistamata, olles pikalt asjade põhjustesse süüvinud. “Renet kohates vahetasin lihtsalt ühe isa teise vastu.” Liisi vanemad olid abielu lahutanud ning tugev, otsustuskindel ja elus hakkama saav, kümme aastat vanem Rene näis noorele, äsja kodunt lahkunud neiule just selle õige turvapaigana. Renel, kelle vanemad lahutasid, kui poiss oli kümnene, oli tugev vajadus suure, mehekeskse ja paljulapselise pere järele. Liis leidis end olevat tugeva mehe unistuse osana – unelmatenaisena, kelle abil luua mehe unistustekodu ja pere. “Rene järjekindlus minu “äravõlumisel” oli see, mis mulle lõpuks muljet avaldas,” tunnistab Liis. “Ta jättis mulje mehest, kes teab väga täpselt, mida tahab. Minu häda on läbi aegade olnud see, et olen tahtnud olla kogu aeg hea ja kõigile meeldida. Olen õppinud seeläbi näitama oma elu kogu aeg positiivselt ka siis, kui see tegelikult polegi nii positiivne. Läksin suhtesse ja võtsin endale rolli, mida minult selles suhtes oodati. Püüdsin kõigest hingest olla tubli nelja lapse ema, kes elab ideaalkodus. Nüüd mõistan, et ka väga hea kuvand võib su enda vangiks muuta.”
Tugevused ja nõrkused
“Tema tugevus ja minu nõrkus – võiks ju mõelda, et peaks väga hästi sobima,” arutleb kriitilise 40. eluaasta künnise ületanud naine. “Ma ei tunnistanud endale, et elades vaid kellegi teise unistuse osana, hävin ma ise täielikult. Sain sellest aru paar aastat tagasi, kui minus tekkis tohutu tühjus. Viimasel aastal kulmineerus see elu mõtte täieliku kaotamisega, enesehävituslike mõtetega. Muutusin enese vastu hoolimatuks, võtsin kümme kilo juurde ja mind ei huvitanud üldse, mis teised arvavad. Ainus koht, kus end hästi tundsin ja vähegi end teostada suutsin, oli köök – siit ka need kilod. Olin ju musterperenaisena hinnatud, seega väärtustasin ka ise end vaid perenaisena köögis.”
Kaalulangus tuli samuti emotsionaalselt – kui Liis sai aru, et enesekaitsekilosid, mille taha peita soovimatust oma olukorda näha, pole vaja. “Millegagi pidin ju endale selle komforttsooni looma,” mõtiskleb naine. “See on tegelikult põgenemine reaalsuse eest. Köök, kus perele süüa tegin, oli ainus koht, kus end tõeliselt hästi tundsin. Ma ei osanud ennast määratleda rohkem kui perenaisena, seega püüdsingi seda olla nii palju kui suutsin. Musterperenaise roll oli ainus, mille kaudu mind väärtustati.”
Ärkamine
Ühel varasuvisel hommikul pärast magamata ööd tundis Liis järsku, nagu oleks tal silmaklapid eemaldatud. “Ma lihtsalt teadsin, et ei suuda enam samal viisil edasi elada! See oli väga võimas kogemus,” kirjeldab Liis. “Hakkasin nägema, mis on meie suhtes minu jaoks vale olnud. Ma olin selles suhtes pigem tugevama tahtele alistatud kui võrdväärne partner. Renel oli meie suhteks kindel mudel, aga sain aru, et see ei olnud minu elu, mida elasin. Kohanesin sellega, mida tema tahtis. Läksin täiega tema mudelisse sisse, tahtsin seda, mida tema tahtis, ja surusin ennast kogu aeg järjest sügavamale alla.”
Abikaasale tuli naise taoline ootamatu avaldus – meie kooselu pole senisel kujul enam võimalik – välguna selgest taevast. Tema oli ju pühendunud 19 aastat vaid pere heaolule, teostanud oma unistust täiuslikust kodust. Järgnesid pikad omavahelised jutuajamised, mis kestsid pea terve suve. Õnneks on paaril kaks kodu – üks Lahemaal, teine linnas. Nii sai laste koolivaheajal elada just nii palju koos ja nii palju lahus, kui see asjade selgeksmõtlemiseks mõlemale poolele vajalik tundus. Sügisel aga, kui jõudis kätte laste kooliminek, sai selgeks, et senine elumudel enam mõlemat osapoolt ei rahulda. Liis üüris korteri ja kolis sinna koos kahe noorema lapsega.
Unistuste lapsed
Juba abielu alguses teatas Rene Liisile, et soovib kindlasti vähemalt kolme last. Liisil oli nõrkade neerude ja noorpõlve haiguste tõttu küll hirm, et ta ei pruugi üldse lapsi saada, kuid kohe suhte alguses jäi ta ootama vanemat tütart Kirket ja oli õnnelik, et suutis sünnitada terve kauni lapse. Rasedus kulges raskelt, pärast sünnitust jäi naisesse kartus – äkki ma ei saa rohkem lapsi. Kui teine tütar oli sündinud, ei tekkinud kolmanda suhtes küsimustki. Neljas, pesamuna, sündis iga isa loomulikust unistusest saada poeg ja nimepärija. Pidevas laste eest hoolitsemise nõiaringis kadus naine üha enam enesel käest. Kandis, imetas, toitis, hoolitses, kasvatas. “Kuni minust endast ei jäänud enam midagi järele. Tundsin, et olen olematu, koosnen ainult rollidest,” tunnistab Eesti kaunima pereema tiitlit kandev ja maailma kaunima abielunaise konkursil teiseks tulnud Liis.
Kuigi väliselt oli kõik paigas, elasid kaks inimest koos teineteiseni jõudmata. Kumbki ei suutnud abielu tegelikku kooshoidjat – vastastikust teineteist edasi arendavat armastust – lapsepõlvemallide alt üles leida. Kuni jõuti arusaamiseni, et välistest soovidest toimiva suhte kooshoidmiseks ei piisa.
Uus variant silmapiiril
Miks sa neid asju – iseseisvus ja eneseteostus – ei püüdnud varem ellu tuua, võiks mõnigi Liisilt küsida. “Mul ei olnud jõudu,” tunnistab naine avameelselt. “Olin seesmiselt tühi – nagu nukk, kellega mängitakse. Pidin leidma endas uuesti üles jõu, et ma suudan, jaksan ja tahan.”
Abikaasa soovis loomulikult suhet säilitada. Kes meist tahakski vabatahtlikult loobuda unistusest, millele on pühendatud pea kakskümmend aastat oma elust? Samas sai ka temale suve lõpuks selgeks, et senisel moel ei ole võimalik perekonda säilitada. “Suvel mõtlesin pikalt, mis ma nüüd teen, otsisime koos lahendust, kuid mulle sai selgeks, et ainus lahendus on elada eraldi, kumbki omal moel,” tõdeb Liis, kes pole aastaid ühtki arvestatavat ametit pidanud. Naine asus otsima töökohta – iseseisvuse eelduseks on loomulikult ka materiaalne iseseisvus. Pole ju mõeldav elada eraldi mehest, kes sind samas täielikult üleval peab.
Parim viis teist inimest kontrolli all hoida on tekitada temas sõltuvus, milleta teine elada ei suuda – olgu või majanduslik. Naisel, kes pole kunagi pidanud ise hakkama saama ja on harjunud vaid mehe teenistusele lootma, on keerukas nullist alustada, eriti kui pead kasvatama nelja last. Ka teeb nullist alustamise raskeks senine harjumuspärane elustandard. Liis on praeguseks suutnud oma hirmu ise hakkama saamise ees ületada. “Mu sisetunne ütleb, et mul pole teist võimalust, ma pean nii tegema,” usub Liis. “Siis ehk on mul vähegi võimalust elus edasi minna, iseennast jälle üles leida. Küsimus on minu elus või surmas – varjusurmas, milles enne elasin. Mul ei ole teist valikut!“
“Muidugi proovisime suvel, et äkki saame koos ka edasi,” tunnistab naine. “Kuid taas tekkis tunne, et ma vajun tagasi tema loodud “varjupilti”, kus ma eikellekski muutun. Tundsin, et pean iseenda eest võitlema.” Liis ei taha ära sõnuda, aga annab mõista, et mingi töökoha variant on tal juba silmapiiril.
Elumudelite muutumise aeg
“Mul on hea meel, et oleme suutnud lastega rääkida asjad selgeks nii, et säilib mõistev kontakt nende kõigiga,” on Liis õnnelik. Vanemad tütred käivad vabadel õhtutel emal külas kokkamas ja niisama juttu rääkimas. Loomulikult tahaks ema, et kõik lapsed oleksid tema juures, aga sama tahaks ka isa. Nii suhtlevad mõlemad kõigi lastega, ainult elatakse eraldi. Kuni saab selgeks, mis ja kuidas edasi.
“Saan ka Rene põhjustest ja taustadest aru. Alati on kahe inimese probleemides oma osa mõlemal – kui mina oleksin tema kõrval algusest peale iseenda eest seisnud ja oma vajadusi selgitanud, võinuks asjad kindlasti teisiti olla. Ma ei soovi kellelegi haiget teha ega midagi lõhkuda,” mõtiskleb Liis. “Asjad, mis pole terved, tuleb aga terveks teha, ja seda saan teha vaid ennast praegusest suhtest lahti rebides. Katsun ise õppida tugev olema, siis suudan ehk ka kellelegi teisele toeks olla.”
Naine, kes nelja lapse kõrval ja eduka 19aastase kooselu järel teeb otsuse iseennast otsima hakata, jõuab mingitele põhjapanevatele äratundmistele ja julgeb need ka teoks teha, võib mõjuda võõrastavalt, kuid tekitada ka imetlust. On muutuste aeg ühiskonnas ja inimestes. Pankrotistuvad kõikuvatel alustel üles ehitatud ettevõtted ja ka suhted. Paarid, mis läksid kokku ajal, kui domineeris suhtemudel “ilus naine ja edukas mees”, hakkavad mõistma, et vana mudel ei toimi enam. “Sa võid jääda sellesse lõksu, teisest inimesest sõltuvusse või proovida olukorda muuta,” võtab Liis jutu kokku.
Suhted lagunevad selleks, et rajada uutel alustel seisvaid. Maailma muutmine algab ühest ja ainsast – iseendast. Kui leida üles iseennast, suudad suhelda armastuse ja mõistmisega. Kuni iseenda eest põgeneda püüad – olgu või ideaalseimatesse mudelitesse –, kaob armastus su elust ja jätab valusa tühiku, mida tuleb siis õppida täitma elukogemustega.
