Liina-Riin Olmaru otsib kodust lastele kaitset vägivalla vastu

Näitlejanna Liina Olmaru (43) traagiline roll koolikiusamisest rääkivas seriaalis “Klass: elu pärast” on sundinud naist ka eraelus küsima: “Kuidas elada nii, et sinu lastega ei juhtuks kõige hullemat?” Seda peab kolme lapse ema praeguo lulis

Kuulus näitlejapaar Liina Olmaru ja Indrek Sammul (38) on mõlemad osatäitjad mitmes seriaalis, mis praegu meie telekanalite eetriaegu sisustavad. Pere kolm last – Theodor (8),  Timotheus (4) ja Susanna (2) – on veel väikesed ega puutu otseselt kokku suurte probleemidega, millest kõneleb seriaal “Klass: elu pärast,” kus nende ema mängib koolitulistamises surma saanud kiusajast koolipoisi vanemat.
Oma laste pärast hoidis Liina ennast pikalt eemal ka suuremast töökoormusest ja pingetest, mis nende arengut ja kasvamist võiksid mõjutada, pühendades ennast mõnda aega jäägitult perele. Kui Liinale tehti ettepanek mängida seriaalis, mis on jätk filmile “Klass,” ei kahelnud näitlejanna aga hetkekski. “Loomulikult šokeeris mind “Klassi” filmi vaatamine, aga veel enam teadmine, et tegemist ei ole kunstilise liialdusega,” ütleb Liina, kes polnud siiani teadlikult vaadanud ühtegi vägivalda sisaldavat filmi. Ta peab  Ilmar Raagi ja Gerda Kordemetsa ideed vaadelda tegelaste elu pärast neid traagilisi sündmusi väga oluliseks. “Sest ükskõik, mis meiega ka ei juhtuks, alati jääb küsimus – kuidas elada edasi?” 
Milliseid tundeid ja mõtteid filmi “Klass” vaatamine tekitas?
Mina olen üks nendest inimestest, kes ei vaadanud filmi, kui see ekraanile jõudis. Mulle on täiesti vastunäidustatud kõikvõimalikud vägivallafilmid. Teadsin, et film pajatab kiusamisest ja selle traagilisest tagajärjest. Ma olin siis keskmise pojaga meie väikesesse maailma sukeldunud ega läinud seda vaatama. Arvan, et mul oli alateadlik soov säästa ennast ränkadest elamustest ja suurtest probleemidest. Vaatasin seda alles siis, kui tehti ettepanek seriaalis osaleda. Olin ennast valmistanud ette, et osaliselt jälgin sündmusi, käed silmade ees. Vaatasin filmi aga ilma igasuguse silmade sulgemiseta ära. 

Paljude arvates olevat koolikiusamise lugu negatiivset eeskuju andev. Näiteks olevat kohe pärast filmi ilmumist sundinud ühed koolipoisid endast nooremaid igasugu jõledusi tegema, saades inspiratsiooni just filmist. Mida sellest arvad?
Mu õde oli kinos filmi vaatamas ja tuli suure šokiga kinosaalist välja, sest kommentaarid, mida noored kinos pildusid, olid päris ehmatavad – need olid parastavad ja mõjusid võikalt, kiusamist pooldavalt. Ma ei arva, et teismelised on tundetud, aga noored elavad sageli kambavaimuga ja karjainstinkt on see, mis takistab neil kontakti saamast oma südame ja tegelike tunnetega. Mina ei poolda, et teismelised noored seda filmi koos vaataksid, eriti kampadena. Sel juhul ei anna film positiivset tulemust. Probleemide üle mitte kellegagi sügavamalt arutledes teebki film noortele rohkem halba kui head. Aga probleem ei ole ju selles, laps võib inspiratsiooni saada kust tahes. Pigem on see film suunatud täiskasvanutele, eelkõige lastevanematele ja õpetajatele. Nemad võiksid seda kõik koos vaadata ja sellest heas mõttes inspiratsiooni saada. Mäletan, et kui film lõppes, istusime Indrekuga kaua koos ja vestlesime pikalt nendel teemadel.

Millistele järeldustele Indrekuga arutledes jõudsite?
Esiteks huvitas meid, kuidas see kõik on üldse võimalik. Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud? Rääkisin sellest ka oma tuttavate teismelistega, kas olukord koolides on tõepoolest nii hull. Nemad kinnitasid, et see on tõepoolest nii. Elu väikeste lastega kipub ikka kujunema peamiselt olmeasjadega tegelemiseks: sul on väga vähe aega lugemiseks, väsimusaste on suur ja muid olulisi teemasid ei tule just sagedasti arutlusele. Minu arvates on vajalik analüüsida ja rääkida nii palju, kui su mõistus sel hetkel võtab, ja arutleda seda oma kaaslasega, kellega sul on lapsed. Selge on ju see, et meiegi lapsed lähevad kooli, saavad teismeliseks ja kiusamine ühes või teises ilmingus on koolides alati olemas. Usun, et probleemid algavad alati oskamatusest suhelda. Meie ühiskonnas on kasvanud üles suur hulk lapsi, kes ei ole võimelised ennast kellelegi avama. Täiskasvanud ei ole omakorda suutelised ennast lapse kinnisest koorikust ise samasugust koorikut kandes läbi murdma. Hea tahe võib olla, armastus võib olla ja sagedasti ongi, aga oskusi lapseni, vastastikku üksteiseni jõuda ei ole. Teine oluline küsimus on, kuidas viia pedagoogid selleni, et nad oleksid suutelised taolisi keerulisi olukordi käsitlema. Et õppekava ei muutuks olulisemaks inimesest, inimest ei ruineeritaks õppekavade täitmise nimel. Et seesama õppekava sisaldakski inimest. Praegune haridussüsteem eluks vajalikke sotsiaalseid oskusi ei anna. Vanemad on omakorda töö ja oma muredega nii koormatud, nad on nii väsinud, et paljud ei ole võimelisedki oma lapsi abistama. Meile lapsevanematele ja õpetajatele on vaja õpetust, kuidas tarbijaühiskonnas üksteiseni jõuda, üksteisest hoolida ja oma lapsi aidata.

Millal te oma lastega kiusamisest juttu teete?
Peaaegu iga päev. Sellest tuleb juttu teha kohe, kui keegi neist on osutunud kiusatavaks või kiusajaks. Meie poistel on omavahelistes suhetes tulnud olla mõlemas olukorras. Esialgu on need muidugi väikesed lapselikud kadetsemised asjade pärast. Aga juttu tuleb sellest ikkagi teha. Perega koos peaks taolisi filme ja seriaale vaatama küll, aga juba suuremate lastega. Meie lapsed on veel liiga väikesed, nad ei ole näinud veel midagi sellist, telerist vaatavad ainult multikaid. Hea ja kurja teemadel räägime muidugi kõigi lastega, aga sellises vormis, mis on neile eakohane. Taolist kiusamist näidata, neid tagajärgi teadvustada on ühele kaheksa-aastasele lapsele vara. Filmi võiks ta vaadata alles siis, kui on umbes 12–13aastane, kindlasti mitte varem.

Kas oma poja koolis oled pidanud kiusamisega kokku puutuma?
Lastevanemate koosolekul tuli jutuks kiusamisprobleem ühe lapsega. Õpetajad reageerisid väga kiiresti, hoidsid silma peal nii kiusataval kui ka kiusajatel ja seekord sai kõik lahendatud.
 
Kui palju oled aga elus ise sellega reaalselt kokku puutunud või on elu Sind säästnud?
Meie klassis oli üks tüdruk, kes ei leidnud endale sõpru, teda ei tahtnud keegi sõbraks. Ta liitus klassiga hiljem ning oli väga vaikne ja teistsugune. Kahjuks lõppes ta elu  traagiliselt, ta tegi pärast kooli enesetapu. Alles siis hakkasin mõtlema, kui üksikuna ta võis ennast tunda. Aga ma ei mäleta, et kooli ajal oleks olnud mõnitamisi, alandamisi. Theodor käib teises klassis, nemad jumaldavad oma õpetajaid, aga põhilised mured tulevad ju siis, kui nad on teismelised. Kuidas on see võimalik, et needsamad lapsed, kes praegu üritavad teha kõik, et pälvida oma õpetaja heakskiitu, sõimavad paari aasta pärast teda või tema kolleege nii, et silm ka ei pilgu. Tean koole, kus selliseid probleeme praktiliselt ei esine, aga tean ka koole, kus asjad lähevad väga hulluks alates kuuendast-seitsmendast klassist. Kus õpilased, kes enne olid nelja-viielised, kaotavad igasuguse kontakti õpetajatega ja sellega seoses ka huvi kooli vastu. Sellisest situatsioonist tekib noorel väga palju vaba energiat, mis enamasti väljendub mingit sorti agressioonina. Võib-olla peaks tegema mõttetalgud teemal, mis juhtub meie lastega pärast algkooli lõppu. Kuidas seda ennetada saaks?

Mida Sina lapsevanemana saaksid praegu teha, et lapsest ei kasvaks koletis ega ka ohver?
Küsimus on kogu kasvatusprotsessis. Olen mõelnud palju, mida saan ise teha. Räägime oma lastega palju, julgustan neid ennast väljendama, räägime elust. See ei tähenda, et teavitan neid kohe jõledustest, mis elus juhtuvad. Lapsed on niivõrd avatud, huvitatud kõigest. Nende elu on mullegi põnev. Hiljuti sattusin rääkima perekonnaga, kellel kasvab kodus teismeline poeg. Vanemad mainisid, et lähevad tennisetrenni. Tuli välja, et nad on mõlemad käinud juba mitu aastat tennist mängimas. Ja miks? Sellepärast, et tennis on nende lapse huvi. Nad tahtsid, et neil oleks pojaga millestki rääkida, et oleks sfäär, mis neid ühendab. Ongi vaja teada, mis on need kokkupuutepunktid, mis sind lapsega ühendavad ja millest sa saad temaga rääkida, kui ta on väljas sellest east, mil ta sulle veel sülle puges. Nüüdseks ma vähemalt teadvustan, et on ülitähtis tihti koos lastega tegutseda ja ma pean oma ajusid liigutama, et leida lapsega ühiseid tegevusi.
Kui ma rääkisin oma tuttavate noortega, rõhutasid nad, et noortele on väga olulised igasugused huvialaringid. Last ei pea surnuks jooksutama ja midagi vägisi peale sundima, aga huvide tekkimist on vaja suunata.

Milliseid tegevusi meeldib Sulle praegu koos perega teha?
Susanna jaoks on praegu kõige tähtsam suu juures suigutamine. Mul pole palju tööasju ja  kui proove pole, olen ainult temaga kodus. Ma ei raatsinud teda isegi lasteaeda panna. Tütreke on juba kahene ja muutub iga päevaga järjest iseseisvamaks. Timotheus tahab kogu aeg uusi lugusid kuulda. Need võivad olla muinasjutud või raamatujutud, aga kõige rohkem ootab ta meie väljamõeldud jutte ehk jutte “oma suust”, nagu ta ütleb. Perega koos saab ka väikeste lastega palju põnevat teha. Meile näiteks meeldib metsas käia. Soomaa on Viljandile nii lähedal ja oleme palju seal käinud. Sel sügisel sai palju seeni korjatud. Theodori puhul tõden sageli, et teda saab nii hästi juhendada. Metsas korjasime lehti, rääkisime temaga puudest, taimedest ja loomadest, hiljem kuivatas ta kodus lehed ära ja tegi herbaariumi. Üle mitmekümne aasta meenus mulle see eriline tunne oma lapsepõlvest, kui sai lilli kuivatatud ja kuuseokkaid joonistusploki lehele kleebitud. Kõige rohkem meeldivad meile me suved maakodus, vanaema juures.

Millal plaanid hakata jälle laste kõrvalt täismahuga tööle?
Mul on olnud kaheksa aastat väikesed lapsed. Peamiselt just sellepärast ei ole ma saanud ega tahtnudki liiga palju tööd vastu võtta. Samuti pole ma praegusel eluetapil soovinud liigset avalikkuse tähelepanu ja olen hoidunud intervjuude andmisest. Seoses selle tööprojektiga leian aga, et nendel teemadel peab ja tasub rääkida. Ma ei kahelnud hetkekski, kui nad mulle seriaalis osatäitmist pakkusid, kuigi Susanna oli veel väga väikene. Ma ootan huviga, kas “Klassi” filmile tehtud järg kutsub inimesi oma tundeid ja mõtteid avaldama ning kas sellele võiks järgneda ka mingigi muutus täiskasvanute ja teismeliste vahelises suhtlemises.  ?