Natali Lohk käis kaks korda 1. klassis!

Krimisari “Kelgukoerad” toob kevadhooajal ekraanile uue uurija Bärbeli, keda hakkab mängima gruusia päritolu Natali Lohk.

Natali lõpetas 2009. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejana. Seejärel tegutses aasta vabakutselisena ja nüüd on ametlikult Rakvere teatri kirjas. Sellest kevadest mängib Natali “Kelgukoertes” uurija Pulga (Priit Võigemast) partnerit Bärbel Oravat.

Natali, milline on uurija Bärbel Orav?
Ta on tugev ja iseseisev isiksus. Ta on naine oma nõrkustega, mida ta ei taha välja näidata. Bärbeli isiklik elu on teema, millest ta rääkida ei taha. Ta armastab oma tööd ja tahab kaugele jõuda. Bärbel on ambitsioonikas, enesekindel ja sõbralik.

Kui palju temaga sarnaned? 
Ma armastan samuti oma tööd, olen motiveeritud ja soovin edasi liikuda. Bärbel on maksimalist ja mina tahan samuti kõike võimalikult hästi teha. See on kohati tobe, sest eksimine on inimlik.

Kuidas sa sarja said? 
Mul oli produtsent Toomas Kirsi vastamata kõne ja helistasin tagasi. Ta ütles, et “Kelgukoertesse” tuleb uus tegelane ja sooviks minuga kohtuda ja rääkida. Vestluse lõpus oli juba nii, et minu number edastati kuhugi. Öeldi, kes tegeleb kostüümiga, kes minuga ühendust võtab ja et laupäeval on esimene võte. Mul oli väga hea meel. Ma olen seda sarja vaadanud ja nüüd, nähes reaalsust, on mul veel rohkem hea meel! Tore võttemeeskond on!

Sa oled ju varem ka sarjas mänginud?
Olin “Kättemaksukontoris” ühes loos ja sügisel oli “Unistuste agentuuris” väike roll. Põhitegelasena olen esimest korda. 

Kalju Komissarov ja Priit Võigemast olid su õppejõud Viljandis!
Jah, võib öelda, et mängin kahe õppejõuga. Kalju Komissarov oli koolis mu õppejõud, lavastaja, sõber ja vanema eest! Ta on hoolitsev, range ja tark. Super! Ja nii kompetentne oma töös. Tal on suur kogemustepagas. Väga uhke on olla tema õpilane!
Priit andis meile kuu või kaks erialatunde. “Kelgukoertes” mängin kõige rohkem ju Priiduga, sest Pulk ja Bärbel on partnerid. Mälestustes on ta ikka ju õppejõud. Partnerina on ta väga toetav. Koolis töötasime kindlate katkendite kallal ja tema õpetussõnad ja märkused olid väga asjalikud.

Mida Kalju ütles, kui su rollist kuulis?
Kirss oli talle öelnud, et mina mängin ja siis ta helistas mulle. Ma just olin ise ka mõelnud, et helistaks talle ja teataks uudise. Tal oli hea meel ja soovis õnne.

Aga kuidas pere uue rolli peale reageeris?
Väga hästi! Mu emale väga meeldib Kalju Komissarov. Ema ütles, et oi-oi, sa hakkad ju Kaljuga mängima nüüd. Pere vaatab ka “Kelgukoeri”. Meie käisime veel ju koolis, kui Kalju alustas. Vanematel on väga hea meel, et mina ka nüüd seal mängin. Vanaisa vaatab ka sarja ja temagi on uhke ja ütles, et nüüd on jälle rohkem põhjust vaadata. 

Räägi, kuidas sa Gruusiaga seotud oled.
Ema on grusiin ja isa eestlane. Kolisime Eestisse siis, kui hakkasin kaheksaseks saama. See oli 1993. aastal. Aastal 1992 algas Abhaasia sõda. Kolisime sealt ära nii, et lõpetasin seal veel esimese klassi. Siia tulin taas esimesse, sest ma ei osanud eesti keelt. Vene keelt oskasin hästi.

Sa räägid väga puhast eesti keelt! Mis su kodune keel on?
Emaga räägin gruusia keeles, isaga eesti keeles ja kolmekesi koos olles vene-gruusia-eesti segamini. Esimeses klassis tõlgiti mulle läbi vene keele ja teises klassis rääkisin juba puhtalt eesti keelt.

Kas oled üksiklaps?
Jah. Unistasin vanemast vennast. Mõtlesin, et oleks ometi keegi, kes mu eest välja astuks. Või noorem õde, kelle kaitseks ise välja astuda. Mu vanemad elavad Keilas, mina Rakveres. Neli aastat elasin Viljandis ja siis kolisin ära. Pärast kooli olin vabakutseline ja elasin vanemate juures, kuni sain Rakverre palgaliseks näitlejaks.

Mis sulle Gruusiast meelde on jäänud?
Mäletan elektrikatkestusi. Kui emaga poes olime, ootasime, et tankid mööduksid. Pärast jooksime üle tee. Gruusiasse sattusin tegelikult ka 2008. aasta augustis. Maandusin koos esimeste Vene pommidega suvepuhkusele. Võib öelda, et olen kaks sõda üle elanud.

Milline vaatepilt seal avanes?
See oli väga kurb. Ma ei nutnud neid uudiseid vaadates kurvastusest! Need olid vihapisarad! Kuidas saab inimestega nii teha? Riia lennuk jõudis Thbilisisse täpselt neljaks. Viie paiku olime kodus, läksime magama ja paari tunni pärast kuulsin, kuidas vanaema hüüdis, et sõda algas. Sõitsime sugulastega läbi Gori. Vaatepilt oli väga kurb. Samal ööl hakati pommitama. Esimesel päeval jõudsin kohale ja täpselt selleks ajaks, kui sõlmiti kokkulepe, oli mul tagasipilet.
Sõbrad olid kõik mures. Mu üks kallimaid inimesi Marilyn Jurman avastas poole pealt. Udu, nagu ta mul vahepeal on. (naerab) Kõik olid mind sõnumitega üle kuhjanud, et tule ära sealt, ja tagasi saamine oli organiseeritud. Marilyn avastas hiljem, et kuule, sõda on, oled elus? Ütlesin talle, et rahu, siin on see juba paar nädalat kestnud!

Gruusias käid tihti?
Igal suvel. Kui saab, siis ka aastavahetusel. Edasi-tagasi käimine on kulukas – pilet, elamine ja kinke tahad ju ka kaasa võtta! Mu sugulusringkond on seal metsik. Telefonis ikka suhtleme ja sõnumeid saadame.

Tahtmist Gruusiasse kolida pole?
Eks ikka igatsen seal elamist ja olemist, aga kogu mu elu on Eestis. Mu sõbrad, töö, kolleegid ja pere. Gruusiast äratulekul läheb lennukis alati mitu taskurätti. Kui siin olen, igatsen sinna, ja kui seal, siis mõtlen, et samas on ju Eestis inimesed, keda igatsen. Ühest küljest on kaks keelt, kaks maad ja kaks kultuuri ehk suur rikkus, samas on pidevalt lõhestunud tunne. 

Kuidas Gruusias eestlastesse suhtutakse?
Väga hästi! Eestlased on Gruusias väga hinnatud. Kui 2009. aasta suvel Viljandi kooli lõpetasime, läksime koos sõbranna ja ta noormehega sinna. Reageeriti nii, et oi, minu sõbrad ja veel eestlased! Igal õhtul võeti vein välja! Ja samamoodi on Eestis! Kui olen maininud, et olen grusiin, siis mu vanemate ealistel meenub, et oi, ma käisin sellel aastal Gruusias Bathumis ja Thbilisis. Eestis teatakse Gruusiat ja Gruusias Eestit.

Su põhiaeg möödub Rakveres. Kas seal igav pole?
Ma ei võtnud seda nii, et lähen Rakvere linna tööle. Läksin teatrisse ja heameelega! Arvatakse jah, et seal on igav, aga tööd on nii palju, et igav ei hakka. Õhtul hilja lõpeb etendus, hommikul on proov. Üksikutel hetkedel saan kodus lõunat süüa. Õhtuti enne magamaminekut jõuan veidike lugeda, muusikat kuulata või filmi vaadata. Ma vajan neid hetki! Mul on isiklik filmikollektsioon, mida täiendan pidevalt. Raamatutega on ka nii, et need, mida tahan, pean ära ostma. Teisipäeviti ja reedeti käin meestega korvpallitrennis. Lisaks ujumas. Ei saa ju elu maha magada!

Sõprade jaoks jääb ikka aega?
Helistame. Kunagi sättisime Marilyniga nii, et kasutasime Diili pakette. Diililt Diilile oli tasuta. Meie kõned kestavad ikka paar tundi. Vabu päevi pole palju olnud. Viimati polnud kolm kuud järjest ühtegi vaba päeva, aga ma ei kurda. Vabal päeval mõtlen, et kas see päev peab ikka vaba olema? Ma ei viitsi niisama olla. Kui oled ratta sees, siis jooksed parem edasi. Tahaks kogu aeg tööd teha, sest mulle meeldib see, mis ma teen.

Keskkoolis olid sama usin?
Ma lõpetasin Keila gümnaasiumi. 8. klassist kuni lõpuni käisin näiteringis, peale selle olin koolilehe toimetuses, tegin trenni ja käisin ringides. Ma ei olnud koolis segaja ega lobiseja, ma ei läinud tundidest ära. Minus oli tahe olla püüdlik. Ma olin korralik.

Aga hinded?
Neljad-viied, vahel mõni kolm. Mulle meeldis õppida. Õppimine käis lainetena. Mäletan, et 10. klassis meeldis mulle keemia. Kõik hinded olid seal siis viied. Bioloogias meeldis inimest puudutav – siseelundid, haigused. Siis olid väga huvitavad mingid füüsika teemad. Käisin reaalklassis ja mulle meeldis väga ka matemaatika. Igas aines oli mul oma kõrghetk. Ajalooga on nii, et ega need aastaarvud hästi meelde jää... Kirjandus meeldis ka väga.

Kui sinust poleks saanud näitlejat, siis kes?
Kuidagi oleksin näitlemiseni ikka välja jõudnud. Olen alati tahtnud näitlejaks saada. Kaalusin psühholoogiat, mis mulle väga meeldib. Õnneks on see tihedalt põimunud näitlemisega. Mu raamaturiiulis on palju ilukirjandust, aga samas meeldib mulle lugeda filosoofiast ja psühholoogiast.