IRENE BLOGI | Minu uus elu Budapestis
Endine Delfi ajakirjanik Irene Tambek kirjutab elust Budapestis ja vabatahtliku tööst organisatsioonis, mis õpetab ökoeluviisi suurlinnas.
Istun oma rõdul vaatega Buda mägedele, grandioossele lossile ning üüratult pikale Doonau jõele. Taevas on armsalt, erksalt sinine ning erekollane päike särab selle taustal. Pärast emotsionaalselt väsitavat aastat tundub see nagu esimene hingetõmbehetk, mille oma tegusa elu keskelt kopsudesse tõmban. Kui ma siin oma mõtetega istun - mitte kunagi magava Budapesti helide taustal, tunnen ja näen, kui palju viimase aasta jooksul minu ümber ja minus endas muutunud on.
Olen sõitnud Budapesti, et teha 9 kuud vabatahtlikutööd ühele keskkonnasõbralikule organisatsioonile, jättes maha oma töö Eestis reporterina ning lähedased, kes muidugi mu otsuse pärast muret tundsid. Kui ma aasta tagasi puhkuse eesmärgil Budapesti lennupiletite hindu uurisin, ei oleks ma ealeski ette kujutanud, et aastake hiljem selles linnas elan.
Miks selline valik? Mind on siia toonud mitmed asjaolud. Elujanu, mida Eesti minus ei kustutanud ning komme pea ees külma vette sukelduda. Tundsin juba eelmise aasta lõpus, et vajan uusi väljakutseid nii töös kui ka eraelus. Haarasin kinni võimalusest ning kandideerisin läbi EstYesi Budapesti mittetulundusorganisatsiooni Messzelato Edgesület vabatahtlikuks. Minu tööks on arendada organisatsiooni kommunikatsiooni ning aidata kaasa projektidele, mis kajastavad keskkonnaprobleeme. Õpin ja annan edasi oma teadmisi, kuidas elada rohelist elu suurlinnas.
Minu kiindumus Ungari ja ungarlaste vastu lõi lõõmama, kui olin Budapesti jõudnud. Sattusin vabatahtlike treeningule noorterühmaga, kes kogu Euroopast Ungarisse vabatahtlikku tööd tegema tulnud. Meie „juhtideks" olid uskumatult inspireerivad tegelased Balacz ja Julie, kes ka ise aastaid tagasi vabatahtliku tööd tegid. Nad viisid meid viie päevaga läbi Ungari ajaloo, tutvustades meile läbi etenduste ning huvitavate ülesannete Ungari kultuuri ning poliitikat. Mida rohkem oma uut kodu ja külalislahkeid kohalikke tundma õppisin, seda paremini end tundsin. Ehk aitas minu kohanemisele kaasa tõsiasi, et ungarlane on esmapilgul väga pessimistlik nagu eestlanegi, hoides kiivalt oma isiklikku ruumi. Aga kui nad oma ukse avavad, on nad väga soojad ning suhtuvad eestlastesse kui oma sugulasrahvasse ülima sõbralikkusega.
Imelikul kombel ei ole mul sugugi kohanemisraskusi. Kultuurišoki puudumine tundub endalegi imelik. Kui esimestel päevadel Budapesti tänavatel jalutasin, paistis lausa esimesest hetkest kõik selle linna ja minu otsuse juures õige. Isegi elamist oma totaalselt nõukaaegse sisustusega korteris 16-korruselises paneelmajas võtan kui positiivset seiklust.
Oma blogis jagan iga nädal oma juhtumisi ning kogemusi. Samuti räägin, kuidas kohandun rohelise ja ökoelustiiliga ning jagan killukesi, mis selle maa mulle nii koduseks teeb.
Inimesed ütlevad tihti, et „ära võta asju enesestmõistetavana" või „ela hetkes". Tean, et see kõlab totaalse klišeena, kuid siin elades olen õppinud hindama nende väljendite tõelisust ning loodetavasti läbi minu elamuste õpid ka sina, lugeja, midagi uut.
