HELENI BLOGI | Eestis on asjad viimase peal! Vähemalt mõned

Maksimaalselt 7 päeva - täpselt nii palju aega kulub Eestis mingi dokumendi kättesaamiseks. Olles elanud aastaid Eestist eemal nii Inglismaal kui nüüd Ameerikas, olen aru saanud, kui lihtne ja turvaline kodune süsteem on.

Igivana vigin, mida tihti igapäevaselt ühistranspordis, kohvikutes või tänaval viljelesin, ajab nüüdseks lausa vihale. Peamiselt iseenda pärast, sest kui oleksin tollal vingudes teadnud, missugune on tulevaste pool-kodumaade asjaajamine, oleks sekundiga noka klõpsti kinni pannud.

Arstiabi peab USAs ootama lausa kaks nädalat, pangakaarti kõigest kaks päeva ja jumal hoidku selle eest, et ülikoolis on õppemaks! Elan hetkel riigis, mida kogu maailmas imetletakse. "Ameerika unelm! Ilus roosamannamaailm, kus kõikidel inimestel on võrdsed võimalused eduks!" Täpselt niisugune on pilt, mida meedia, Hollywoodi filmid ja ameeriklased ise globaalselt meie ajurakkude vahele immutavad. USA pole tegelikult mingi imeriik, kaugel sellest. Kui midagi üldse julgelt väita, siis on pigem pigem ehtne muinasjutt meie kallis kodumaa. Eestis on toimiv haigekassasüsteem, mis sest, et mitte täiuslik, aga ta on olemas; koolis saab käia tasuta, nüüd ka ülikoolis ja mitte ainult mõnel üksikul erialal. Eesti on ühiskond, kus peaaegu kõike on võimalik orgunnida paari minuti jooksul oma diivanilt mõne klikiga interneti kaudu. Tahaksin välja tuua mõne punkti elust siin.

Haigekassasüsteem
Olen täisväärtuslik maksumaksja Ameerika ühiskonnas. Võrdne kõikide teiste legaalsete immigrantide ja kohalikega. Mis tähendab ka seda, et California osariigis töötades maksan 36% oma palgast ära. Eestis pole see suurusjärk just palju erinev, aga "oma raha eest" saab riigi kodanik oluliselt rohkem. USAs elades maksab iga töötav inimene riiklikku tervisekindlustust, mis tegelikult ei anna sulle mitte midagi. Selleks, et sul haigekassakindlustus oleks, pead sa tegema lepingu eraldiseisva firmaga. Ise otsid ja leiad. Tihti katavad teatud osa tervisekindlustusest tööandjad, aga iga inimene peab sinna lisaks oma palgast välja köhima minimaalselt 200 dollarit. Olenevalt tervisekindlustuse lepingust see suurusjärk muutub. Reeglina on summa suurem. Muidugi võid ka valida, kas sa soovid kindlustust või elad üldse ilma selleta.

Kunagi tundus arusaamatu, miks peaks keegi üldse mitte tahtma kindlustuseta elada, kuid nüüd mõistan. Paljud siin ei suuda seda endale lihtsalt võimaldada. Inimesed peavad valima, kas otsustavad tervisekindlustuse kasuks või saavad perele süüa osta. See on karm reaalsus, millest mul varem aimu polnud. Huvitav on minu jaoks see, et kui arsti juures käid, tuleb tasuda visiidimaks (mis on ka Eestis), aga ka iga retsept, mis sulle välja kirjutatakse, maksab veel lisaks ja sageli mitte vähe. Kas mäletate neid arstiseriaalide episoode, kus patsient otsustas haiglast minema jalutada, teades, et see on ta lõpp, sest tal polnud kindlustust? Nüüd saan aru, miks. Kui sul pole kindlustust - ja isegi siis, kui sul on kindlustus - näiteks haiglas viibitud aja, mistahes lõikuse, testi või muu protseduuri eest tuleb patsiendil endal hunnik raha välja käia. Kindlustus küll katab mingi osa, aga arstiabi on USAs nii kallis, et suurem osa inimesi pole võimeline seda endale lubama. Isegi siis, kui sünnitama lähed, tuleb maksta. Eestis elades poleks ma iial mõelnud, et pean ise opi eest tasuma või kui kiirabi kutsutakse, siis kirjutab parameedik enne lahkumist sulle arve välja.

Haridus
Klassikaline Ameerika ühiskonna näide - kaks inimest kohtuvad, armuvad, abielluvad, saavad lapsed ja avavad vastsündinule tulevase ülikooli õppemaksu kogumiseks pangas arve. Kui Eestis on keskharidus ja nüüdseks ka kõrgharidus suures osas tasuta ning pakub võrdse võimaluse mistahes sotsiaalse taustaga lapsele, siis USAs on peale keskkooli lõppu edasisel haridusel põhimõtteliselt kriips peal. Muidugi mitte sel juhul, kui su vanemad on kogu elu õppemaksuks säästnud, sa oled lihtsalt äärmiselt tark või sportlasena nii hea, et mingi ülikooli tiim on nõus su eest stipendiumi maksma. Kui mina ulgusin oma laias laastus kahe tuhande eurose õppelaenu pärast aastas, mis siis teeb kokku umbes kuus tuhat eurot kogu kõrghariduse eest, siis siinsed inimesed peavad kaheaastaste õpingute järel saadava kraadi eest välja käima 11-12 000 dollarit ning nelja aasta eest pea 19 000 dollarit. Kusjuures see summa on riikliku ülikooli õppemaks! Kui soovid eraülikoolis õppida, siis summa kahekordistub. Ameeriklased maksavad oma õppelaene märksa kauem tagasi kui eestlased.

Pangandus ja paberimajandus
Pangakonto avamine Ameerikas pole õnneks teab mis keeruline, küll aga armastavad siinsed ametnikud paberit. Käisin oma haigekassa numbrit ajamas ja selleks pidin vajalikku ametiasutusse kohale minema. Oleksin võinud ankeedid veebis ära täita ja passi teadmata ajaks postiga asutusse saata, aga teades, kui mittefunktsionaalne see süsteem on, siis passi kui väärtuslikku dokumenti ümbrikusse pistma ei kiirusta. Haigekassa numbri saamiseks tuli esitada ainult ankeet paberil ning kui jõuab kätte aeg tuludeklaratsiooni täitmiseks, siis esmane ring tuleb ka ette võtta paberil. Ja siis peab taaskord minema ametkonda, et seal paberid spetsialistile üle anda. Tuludeklaratsioon ei võta viis minutit aega nagu Eestis.

Pangad on üleüldse mu lemmikud. Mõtlen seda nii siiralt kui pisut ka sarkastiliselt. Näiteks et ma saaks korterit üürida, peaks mul olema krediidiväljavõte, mida ei saa kuidagi muudmoodi, kui krediitkaarti kasutades. Selleks, et krediitkaart saada, peab kõigepealt tekitama „mängukrediidi", mis tähendab, et sulle antakse sinu enda käest laenatud summa raames kaart, mida peab kasutama hetkeni, kui saad päris krediitkaardi. See, et krediitkaartidel või tavakaartidel on kiip ja PIN, on siinsele rahvale uus. Alles tänavu oktoobris võeti vastu riiklik otsus, et pangad hakkavad väljastama kiibiga krediitkaarte. Veel mõni aasta tagasi vaadati mind poes kummalise näoga, kui küsisin, et kas oleks vaja sisestada PIN-kood.

Teema lõpetuseks tahaksin jagada sõbranna lugu, kuidas ta käis tuntud ja heas valgustehnika rendi firmas võtte tarbeks tehnikat laenutamas. Krediitkaardi autentimiseks paluti tal maksekaart valge paberilehe alla asetada ja siis hariliku pliiatsiga seal peal edasi-tagasi nühkida, et kaardinumbrid paberile kopeerida.

Ma ei vigise enam iial, et pean Eestis oma tasuta arstikonsutatsiooni ootama nädal, kaks või isegi kuu. Pangasüsteemid ja paberimajandus on siin imelised, kaasa arvatud passi, uue juhiloa ja tuludeklaratsiooni täitmine. Mu kodumaa ei ole ideaalne, aga seal toimivad süsteemid ja riik enam-vähem ühtselt. Tsiteerides oma sõpra, nõustun, et kodus on elu tegelikult palju lihtsam kui suurtes riikides: "Avastasin eile öösel, et mu juhiluba on kehtetu. Helistasin hommikul perearstile, sain tervisetõendi tegemiseks aja 2 tunni pärast. Käisin 45 minutiks ära, läksin tööle, täitsin netis digiloos paberi, digiallkiri. Logisin Maanteeameti e-teenindusse sisse, seal ootas juba ilusti kehtiv tervisetõend jne jne jne, kuni öeldi, et homme saan uue juhiloa kätte. Mõned asjad on meil siin riigis ikka täiesti viimase peal!"