Peale Abu Dhabit tegime peatuse Dubais, Tony tuttava daami juures, kes kasvatas leopardi lemmikloomana, justkui nagu koera. Peale seda visiiti olin arvamusel, et mind ei saa enam miski üllatada – eksisin.

Ühtäkki tuli Tonyl idee sõita läbi kõikide emiraatide. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Olin pilkases pimeduses, kuna mul puudus teadmine võimalikkudest ohtudest ja arusaam, kui vähe õiguseid mul selles riigis tegelikult on. 

Dubaist juba kümmekond kilomeetrit väljas ümbritses meid kõikjal kõle kõrb. Kiirtee oli eraldatud aedikuga, mille teisel pool võis näha karjades kaameleid.

Ei möödunud kuigi kaua aega, kui juba saabusimegi esimese piiripunktini. Kõikjal seisid relvadega mehed, kelle emotsioonitud pilgud mind saatsid. Enne autost väljumist tõmbasin kiiruga lühikestele pükstele pikad püksid peale ning jah, lisasin 35-kraadises kuumuses veel ühe katvama ürbi.

Tony kontrolliti korralikult läbi, siis kontrolliti läbi auto ja kõige lõpuks oli küsimuste aeg. Peale paarikümmet minutit jutustamist pääsesime läbi. Taolist adrenaliini-boosti ei olnud ma ammu saanud. Tony naeris veel terve järgmise emiraadi vältel mu hirmust siniseks tõmbunud näo üle. 

Kaua see õnneks ei kestnud, sest varsti oli juba aeg siseneda järgmise piiripunkti territooriumile. Siin tundus olukord veel õudsem olevat. Parkisime auto teise sõiduki kõrvale ja sisenesime hoonesse.

Tony soovitas mul kõneleda nii vähe kui võimalik ning lubas ise kogu jutustamise töö ära teha. Järgmisel hetkel ulatasin passi ühele kolmest mehest hoones, kelle pilk ainuüksi jalad nõrgaks võttis.

Mees silmitses passi küsiva ilmega ning seejärel ulatas selle enda kõrval istuvale härrale. “Estonia” oli ainuke sõna, mis ma kogust araabiakeelsest tekstist kinni püüdsin.

Siis kaasati passi ja mind vaatama ka kolmas mees. Tony üritas neile muidugi midagi seletada, aga tulutult. Varsti hakati tegema kõnesid, kuna ilmselgelt ei olnud sellisest riigist nagu Eesti mitte keegi kunagi midagi kuulnud.

Kanada passiga oli kõik korras, ka tema sooga oli seal maal kõik korras. Mind viidi Tonyst eraldi ruumi ja hakati küsimusi küsima. Nagu näiteks: Mis eesmärgil ma soovin ühest emiraadist teise minna? Kui kaua ma kavatsen riigis viibida? Ja mis on minu seos härraga, kellega reisin?

Läbi ime suutsin säilitada rahu ning vastata kõikidele küsimustele endalegi üllatuslikult sümpaatselt. Kõik ei läinud aga nii hästi kui tundus. Keegi tähtsam nina pidi heal juhul saabuma alles järgmisel hommikul ja ettepanek oli, et veedan öö seal, igaks juhuks trellide taga, juhul kui peaksin põgenemiskatset üritama. Ei teagi, kas seda ettepanekuks saab nimetada, kuna valikuvõimalust mulle ei antud. Enam ei vallanud mind hirmutunne, olukord oli pigem nii uskumatult irooniline.

Öö venis ja venis. Üritasin uinuda kuid tulutult, olin ju pideva jälgimise all. Tonyl lubati öö autos veeta. Hommikupäikesega jõudis kohale ka tähtsam härra, kes vaatas üle minu ja Tony dokumendid, vestles meiega ja lubas minna.

Oli see siis sellist ootamist väärt, kirusin endamisi. Samas olin õnnelik ka, et nüüd on üks unustamatu kogemus taaskord juures.

Ma olin alati taltsutamatu hingega, janunenud hullu elu järele, elu järele, mis tundub uskumatu. Mitte iial ei tõmmanud mind luksusliku elu poole. Mu hing vajas seiklust ja midagi, millest lugusid jutustada. Seetõttu olin hiljem järele mõeldes asjade kulgemisega isegi rahul.

Sõit kulges edasi ilma takistusteta. Nii kaugele kui silm seletas, ümbritses meid sadade kilomeetrite vältel ainult liivakõrb. Olin selle tühermaa ilust lummatud.