EIA BLOGI | Kirju Buenos Airesest: Surmakultuurišokk

Eestis öeldakse tihti, et ma pole piisavalt kinnine, et eestlane olla. Argentinas tuleb mu põhjamaine kasvatus välja hoopis ootamatus kontekstis.

Ma olen sel aastal pidanud nii palju oma sõnu sööma. “Ma ei lähe Lõuna-Ameerikasse”, “Mina küll jooksma ei hakka”, ja nii mõndagi muud. Paar nädalat enne reisi arutasime sõbraga, kuidas meil Eestis surm ikka veel nii tabuteema ja problemaatiline diskursus on ja kui jabur see on, arvestades asjaolu, et me KÕIK sureme. “Vaata katolikumaid, või Ladina-Ameerikat, surnuid pidutsetakse…!” Targutasin minagi, kuidas peaksime surma ja surnutesse suhtuma suurema enesestmõistetavusega ja eluringi seaduspärasse vähesema traagikaga, et lein lihtsam taluda oleks, sest taaskord: me eranditult kõik sureme ja me kõik peame elus leppima kellegi surmaga.

Ma polnud aru saanud, miks Buenos Airese Recoleta surnuaed on põhiliste vaatamisväärsuste iga loetelu tipus, aga pühapäeval otsustasin ikkagi käia kirikus, et kuulata pühaliku kajaga hispaania keelt suures katedraalis, vaadelda palvuse rituaale, ning ära käia surnuaial. Olin varem külastanud kuulsaid kalmistuid Euroopas ja neid ise kellelegi teisele esmatähtsaks “vaatamisväärsuseks” poleks soovitanud.

Recoleta kalmistu oli aga üks väheseid olukordi elus, kus mu suu vajus päriselt lahti, ja isegi, kui mul ka tuli meelde see kinni panna, vajus kohe uuesti.

See on üks maailma suurimaid “nekropole”. Ilmselt on parem, kui ma ei tea, palju inimkehasid seal on. Laipu on sinna paigutatud juba peaaegu 200 aastat. Mõnel perel on surnumaja nii meetrilaiuse platsi peal, kus kirstud on siis laotud kas kivisesse auku üksteise alla või ülespoole üksteise peale. Mõne pere hauakamber on märkimisväärselt suurem, siis võivad kirstud ka lihtsalt üksteise kõrval olla.

Pindala on viis hektarit ja hauakambreid on üle 6400 (kuna igaühes on 4–10 kirstu, siis kindlasti üle 20 000 surnukeha) – seda kutsutakse Surnute linnaks, masoleumid paiknevad üksteise küljes tänavatena nagu Buenos Airese majad, igaüks eri stiilis, vahepeal on isegi väikesed väljakukesed eriti tähtsate hauakambritega, mis näevad välja nagu väikesed ooperiteatrid või lossid. Kunstifanaatikutel on imetleda kõikvõimalikke stiile: mõni hauakamber näeb välja kui modernistlik lift, teine on süsimust ja robustne, kolmas kollasekirju ja hispaania koloniaalstiilis, neljas juugend (ja mõnedes kambrites magavad päikese käest varjus kassid, keda kõik see üldse häirivat ei näi).

Aga nii mõnedki imelise arhitektuuriga surmamajad on aastasadade jooksul unarusse jäänud ja paljud kirstud peaaegu et ripuvad kusagilt välja – järeltulijad on surnud, keegi enam haua eest ei hoolitse ja nii on mõned seinad alla kukkunud, paljastades mingi suguvõsa laibasahtli: lihtsalt maja, milles on näiteks 6x6 ruudustik, igasse auku on lükatud kirst, mille sees – ma tuletan meelde – on surnud inimene, kes praegu nüüdsama seal kõduneb. Lihtsalt on võimalik puudutada kirste, mille sees on surnud inimene koos oma viimaste asjadega. Seal hõljub mingi lõhn, mida ma kunagi varem tundnud pole ja ühel hetkel ehmatan, et kas see on surma lõhn? Kas see on inimkeha kõdunemine, lendlemine osakestena, mille ma hingates oma kopsudesse ja vereringesse tõmban? Mul käib pea ringi.

Väikesi kirstusid vaadates mõtlen, kas need on suured urnid või on need nagu tolles traagilises Hemingway lühijutus: “Müüa beebi sussid, pole kunagi kantud.” (Iga kord võtab hinge marraskile).

Mind alati hämmastab, kui keegi tuleb reisilt ja hädaldab, et kas sa kujutad ette, kui imelikud need hiinlased või etiooplased on, nad teevad nii või söövad seda või neil on selline seadus, ja ma ei suuda uskuda seda silmaringi väiksust, mis paneb eeldama, et meil pisitillukeses EESTIS (!) on kõige ÕIGEMAD käitumisnormid. Et ainuõige on nuusata taskurätti, lubada alkoholi tarbida, üksteist tervitada eemalt ilma nägusid või suid kokku puudutamata jne. Ning ometi ma ju tean, et maailmas on palju erinevaid viise surnukehade käitlemiseks (viiakse neid kaljudele looma- ja loodusjõudude kätte, maetakse merre, tuhastatakse ja tehakse sellest teemanteid, mida sõrmusena kanda jpm), aga millegipärast see laipade kesklinna kivisele platsile kuhjamine tekitab minus ootamatut kõhedust.

Perekonnad jalutavad Surnute linna tänaval, lapsed jooksevad ringi, inimesed klõpsivad naeratavaid selfisid ja sõbrapilte Evita ja teiste kuulsate haudade ees, paarikesed suudlevad haudadest moodustunud tupiktänavas. Ümber kalmistu asuvad välikohvikud, terrassid pungil pühapäeva nautijatest, tänavamuusik mängib akordionil lugu “La vie en rose” ja teisel pool tänaval tantsib paar tangot, naine punases kleidis. Elu! Ümber kogu selle surma ja selle vahel. Loed seal kõiki neid tuhandeid sünni- ja surmadaatumeid, ning saad aru, kui vapustav see tegelikult on, et sulle on praegu antud aeg elus olla.