Ühel hommikul avastasin, et kohv on otsa saanud. No ja siis, mõtlete? Aga mulle tundus, et maailma lõpp on ligi. Ilma tassitäie kohvita on võimatu poodi kohvi järelegi minna! Taipasin, et on aeg kohvijoomises väike paus teha.
Väidetavalt juuakse maailmas iga päev üle 2,5 miljardi tassi kohvi. Ja minu jaoks on juba aastaid väga oluline, et minu tassike moodustaks osa neist miljarditest, kuigi alustasin alles kuus aastat tagasi. Mäletan seda täpselt. Pidin igal hommikul igavesti vara üles tõusma ja kell kuus hommikul ei ole kohe kindlasti see kellaaeg, kus ma üleüldse millestki aru saaks.
Kui aga varane ärkamine päevakorrast kadus, olin igavesti üllatunud, et keha hakkas hommikuti uuest igatsusest kõnelema. “Natukenegi kohvi, õige natukenegi!” andis keha märku.
Ühel hetkel avastasin, et kogused aina kasvasid. Kui algul tähendas juba teine kohv sellist latakat, et silmad olid enam-vähem pahupidi ja süda puperdas, siis peagi võisin märkamatult neli-viis tassi sisse kallata.
