Karmen Palts lahutuse järel: kui keegi üldse võib minu endise kaaslase kohta negatiivse sõna öelda, siis olen see mina

Kuidas tulla toime, kui elukorraldus pärast 35 aastat äkki täielikult muutub? Karmen Palts (56) räägib elust pärast kooselu lõppemist nii enda kui ka paljude teiste kogemuse põhjal.

Karmen usub, et on praegu oma elu kõrgvormis kõigis tegemistes. Selle väljaütlemise peale hakkab ta naerma, sest mõistab, et ei kiitnud ennast aastaid. Tee selleni võttis kaua aega ja kasvamist. Naine, kelle perekonnanime teatakse hästi (Karmen oli abielus kunagise Tallinna linnapea ja rahandusministri ning ärimehe Tõnis Paltsuga – toim), proovis aastakümneid olla peaaegu nähtamatu. Ta on nelja lapse ema, kes töötab psühholoogi-nõustajana ning juhib nüüd individuaalse meditsiini keskust Cristinas Clinicus. See on suur väljakutse, sest esimest korda tunneb ta suurt tööalast vastutust ja karjäärivõimalust. Enne elas Karmen teistsugust elu, kus tööle pühendus siis, kui kõik muud asjad tehtud olid.

Hiljuti läks laiali sinu abielu. Kuidas end tunned?

Ma olin abielus rohkem kui 30 aastat ja sellest abielust on meil neli erakordselt toredat last. Elus on ikka möödarääkimisi ja täitumata ootusi, oletame, et teine loeb meie mõtteid ja soove. Mingist hetkest oleme kurvad või rahulolematud, aga ei oska teisele poolele seda sõnades öelda või ei oska teine kuulata. Suhtesse tekivad mõrad.

Meie pikas abielus oli kindlasti midagi erilist, ilusat ja head. Nüüd on igaühel oma elu ja ma loodan, et kõik on rahul.

Olen abielus elanud kauem kui üksi olnud. Sageli ollakse lootusetu ja “augus”, kui pärast nii pikka kooselu lahku minnakse. Mingil määral näitab see, et suhtesse, kuhu väga palju panustatakse, kaotatakse ennast ära. Elataksegi selleks, et hoida lapsi ja suhet, toetada oma partnerit. Praegu suudaksin naistele, kes tunnevad, et nende elu on lahkumineku pärast läbi, väga suur tugi olla. Minul ei ole sellist ettevõtlikkust, energiat ja rahulolu aastakümneid olnud kui nüüd. Ma ei tunne, et elu on läbi. Hoopis uus algus ja hoog on!

Su jutt kõlab väga optimistlikult.

See oleks ju endale valetamine, kui ütleksin, et see kurb ei ole ja haiget ei tee.

Tütar ütles otsekoheselt, et on kaks valikut: kas enam ei ela või hakkad elama. Mu uudishimu on nii suur, et mitteelamine kõne alla ei tule. Vastupidi, elan südamest ja kaua elaks! Paljud jäävadki haletsemise ja hüljatuse tundesse kinni, kogu hinge vallanud kurbuse küüsi. Olukord paistab lootusetu, ent julgen öelda, et sellest on väljapääs – ja elu on palju kergem, kui esmapilgul näib.