Suurim saladus

Meis kõigis on vägi, et oma elu suunata, usub portaali Alkeemia toimetaja Katrin Oidra (40). Nõuandjad võivad küll juhatada, aga ei tasu oodata, et elu korda “nõiutakse”. Kõige tähtsam maagiline toiming on iseenese kuulamine.

On tõesti võimatu kasutada Kati kohta määratlust “kaardimoor”. Ta on taro­kaartide kuningatar, kellest hoovab leebet jõudu ja mõistlikkust. Müstik ja skeptik tema sees hoiavad käest kinni.

Kati, sinu igapäevatöö Alkeemias hõlmab eso­teerilisi teemasid, muu hulgas horoskoopide koostamist. Miks ennus­tused ikkagi inimeste huvi kütavad? Loodetavasti keegi ei solvu, kui ütlen, et kuu- või nädala­horoskoop on minu arust siiski pigem meelelahutus. See näitab üsna üldisi võimalusi, aga ka neid on ju põnev teada. Inimene vajab väikest inspiratsioonisüsti, lootust enese või eesootavate sündmuste suhtes. Pakub ju endalegi heameelt lugeda, et silmapiirile ilmub uus austaja või saabub tõenäosus mõneks rahaliselt kasulikuks tehinguks.

Sa oled aastaid inimestele tarokaartidega ennus­tanud. Mis küsimustega on su juurde kõige enam tuldud?

Enamasti oodati nõuannet, kuidas toimida, et unistus täituks. Usun, et ennustaja, nõid, maag, terapeut võiks näidata inimesele võimalusi muutusteks ja arenguteks. Kuid eelkõige peaks ta õpetama kuulama oma südame häält. See on nii oluline. Esmalt peab inimene teadma, mida ta tegelikult tahab. Ning seda ei maksa segi ajada sellega, mida ihaldab inimese ego. Kui sooviks on rikkus või mõne kindla mehe armastus, siis tuleks mõelda, miks just seda vaja on. Muidugi me vajame raha ja väärime armastust. Aga nende saamiseks peab kõigepealt leidma iseenda.

Kas sa ise oled ennustaja juures käinud?

Tegelikult ainult üks kord, umbes kümme aastat tagasi. Lihtsalt uudishimust käisin ühe venelannast kaardipanija juures. Ise ma endale kaarte ei pane. Mitte et seda otse ei tohiks; pigem ei oska ma enese puhul näha varjatud nüansse, mida tabaks erapooletu kaardipanija. Rõhutan, et ma ei pea end selgeltnägijaks. Ikka kaardid näitavad, mina olen vahendaja.

Kuidas sa üldse taro­kaartideni jõudsid?

Vahest kaheksandas-üheksandas klassis mina ja mu sõbranna Ingrid Peek ennus­tasime tavaliste mängu­­­kaarti­­dega, nagu ilmselt kõik selles vanuses tüdrukud, millisele poisile keegi meeldib. See oli küll pigem tore ja lõbus mäng. Esimesed tarokaardid ostis mu isa, suur esoteerika­huviline, Loitsukellerist tege­likult hoopis mu vanaemale. Lootis, et äkki on vanaemal selgeltnägija võimed, sest sugu­võsas oli neid esinenud. Vanaema aga ennustamisega tegelema ei hakanud ja kinkis kaardipaki mulle.

Ja siis tekkis sul sügavam huvi?

Jah, hakkasin vaikselt nende kohta uurima ja ennustamist katsetama. Aja jooksul olen soetanud hulga eesti- ja ingliskeelseid taroteemalisi raamatuid ja lisa õppinud. Umbes 11 aastat tagasi avas mu sõbranna esoteerikapoe ning kutsus mind seltsi. Inimesed, kes uudistasid poes kive ja viirukeid, hakkasid aina tihedamini küsima, kas ennustust ka saab. Selleks hetkeks olime sõbrannaga kaardipanemise kohta raamatuid lugenud ja pisut harjutanud. Tundsime, et kui inimesi huvitab, siis ju võiks. Enamasti sattusid mu juurde naised, aga ka mõned müstikahuvilised mehed. Praegu olen ennustamises väikese pausi teinud, tegelen hoopis enda arendamise ja vaimsete praktikatega. Kuid võib-olla kunagi tulevikus jälle.