Tõsi, statistika näitab ka seda, et viimased kümme aastat on joomine olnud langus­trendis ning enam ei saagi kaine inimene selts­konnas “riielda”, kui jätab pokaali tõstmata.

Mulle isiklikult näib, et minu põlvkonna naised, kelle noorus jäi 1990. aastatesse, olid alti­mad jooma. Ajad olid sellised – keegi alkoholi kahjulikkusest ei rääkinud, naps oli ööpäev ringi kättesaadav ja meelemürkide glamuursed reklaamid kaunis­tasid iga tänavanurka. Kuna ka huvitegevust nappis, siis tunduski lõbusam kambakesi vanalinnas hulkuda ja Monastõrskajat rüübata.

Minu kriitilisim kogemus alkoholiga jääb keskkooli lõpuaastasse, mil mul tekkis joomisprobleemiga peigmees. Talvel jalutades pidi hõõgvein alati kaasas olema, sügisel parki minnes tuli plaskust stiilselt meeviina libistada ning kitarrigi oli kodus mõnusam tinistada, kui väike õlu kõrval. Ja loomulikult tohtis anti­biootikumi­kuuri esimesel ja viimasel päeval lubada endale väikese napsi! Kui algul püüdsin sellele kõigele vastu võidelda, siis lõpuks tundus lihtsam järele anda ja koos peikaga juua.

Nali lõppes, kui lahku läksime. Hiljem nägin mustri kordumist – kõik pruudid hakkasid koos temaga jooma. “See ei olnud isegi purju­joomine, vaid selline väike tipsutamine,” nentis üks, tõdedes, et “tipsutamine” võis vahel alata ka kell kümme hommikul.

Nüüd, ligi 20 aastat hiljem mõistan, et tegu oli omamoodi kaassõltuvusega. Viimast ise­loomustab jõuetuse ja abituse tunne, lisaks see, et tunned end teise joomises ja üldse pooltes maailma pattudes süüdi. Alko­holiga liialdajad vaid süven­davad seda, sest on sageli osavad manipuleerijad, kui lähedased samal ajal pingu­tavad iga hinna eest, et teisel poleks põhjust juua. Ka mina läksin joomisega kaasa, sest kartsin pingeid suhtes.

Pokaal siin, pudel seal

Ekspordijuhina töötav ja oma blogis estonianwithabackpack.com muu hulgas tihti alkoholi­teemadel kirjutav Eveliis Kund-Zujev (37) leiab, et naiste alkoholitarbimist peetakse sageli tabuks ning joodikusildi võib väga lihtsalt külge saada: “Hetk tagasi tulime sõpradega pärast pikka jalutuskäiku koju ja tegime hõõgveini soojaks. Jõime selle süümepiinadeta ära. Suvel joome tihti šampanjat või valget veini – sest on selline tuju. On ka hetki ja perioode, kui võin juua päeva jooksul pudeli veini, ent ka neid, kus ma ei taha ega vaja alkoholi üldse.”