Saare mitu palet


Sulawesi on pindalalt ligi 30 korda suurem kui selle kuulsaim sõsar Bali. Kui ülaltpoolt vaadata,näeb saar välja nagu amööb või elukas, kes on jäsemed laiali ajanud. Saar koosneb neljast, justkui keskelt kokku kasvanud poolsaarest, igaüks neist oma­moodi: põhjas on lopsakas loodus ja rahvuspargid, mitte väga ammu aga elas – ja mine tea, ehk elab praegugi – seal inimsööjate hõim. Keskosas, kõrgete mägede ja sametiste riisiterrasside vahel asub iidsete traditsioonidega Tana Toraja piirkond; lõunas laiuvad aga kaunid liivarannad, tuntuim neist Bira.

Meie esimene peatuspaik, saare lõunaosa pealinn Makassar on justkui Kört-Pärtli särk – suurlinn, kus kõrvuti uhked kõrghooned ning ühe-kahekorruselised lagunevad majad. Moodsa Losari rannapromenaadi kõrvalt viivad kitsad teed plastist reostunud paadi­sadamatesse, kust saab sõita tiheda asustusega väikesaarele Lae-Laele. Seal elab mõne­sajal ruutmeetril sadu inimesi ning tikutopsisuurused majad on üksteises nii tihedalt kinni, et kärbes ei lenda ka vahelt läbi. “Tulge sisse, meie kodu vaatama ja kohvi jooma,” tiritakse meid otse tänavalt ühte kitsukesse, kuid uhkesse majja, mis koosneb vaid ühest elutoast ja selles paiknevatest suurtest kuldsete äärtega tugitoolidest. Lapsed magavad põrandal, see ei tundu pere­naist meie võõrustamisel sugugi segavat.

Justkui kaua­oodatud külalised


Staariks saada pole Sulawesil mingi kunst, saame aru, kui läheme Makassaris Rotterdami kindlust vaatama, kuid satume hoopis traditsiooniliste mängude festivalile. Kes loobib rattakumme, kes mängib pudelijalgpalli või doominot, suurem osa rahvast aga kuulab muusikat ja tšillib müügi­putkade vahel, kookospähklist kõrrega kookosvett rüübates või kohalikku tänavatoitu mekkides. Muuseas, kolme nädala jooksul ei näe me ühtegi kohalikku õllepudeli seltsis – õhtuti istutakse restoranides või tänava äärde kaetud lau­dade taga kohvi, kookosvett või puuviljamahlaga jääjooki rüübates.