Brand no. 8 seekordne show oli pühendatud õrnusele: värvipaletil troonisid pehme lavendlililla, uhutud türkiis, lumivalge ning pehme šampanjatoon, särtsuks sekka annus jõulist päevalillekollast. Materjalivalikus olid fookuses õhulisus ning kalasoomuste sillerdavat ilu meenutav mitmetooniline litritemäng.

Lõigetes põimusid nii tütarlapselikud siluetid – niiöelda nukukleidid, lühikesed püksid ja -seelikusabad – kui ka naiselikud kehakallistavad vormid, mil aktsendiks paljastatud õlad, teravad lõhikud ning värvli vahelt peenelt vilkuv pihajoon.

Meie lemmikuteks olid komplektid, kus lihtsad vormid ja mõjusad kangad said oma eheduses särada. Puhas, ilus lõuend ilma liigsete lisadeta – viimased näisid kohati pingutatult.

Parajalt romantiline

Diana Arno värskes kollektsioonis kohtusid võluv boheemlashing ning päikesetüdruk Rivieralt.
Meie lemmikule – mahedale vanaroosale kangale, mis päevitunud jumele komplimendi teeb – lisas põnevust valgusvihus mänglev kullanüanss, mis andis klassikalistele siluettidele uue põneva dimensiooni.

Lõigetes oli näha Diana Arno niiöelda firmamärgks kujunenud rõhutatud vöökohti ning rüüsiridu, mil on sel kevadel kindel koht ka maailmamoes.

Meeldis, et kollektsioonis säilis tasakaal: lopsakate ja ekspressiivsete detailidega poldud mindud liiale.
Kevadega ilmeksimatult kokkukäivate mahedate toonide seas oli omal kohal ka Arnole omane teksa ja sinepitooni sobitamine, mis mõjus haldjalike kangaste keskel värskelt ja äratavalt.

Glamuurne kapsas

Katrin Aasmaa kapsapõldudest inspiratsiooni saanud meestekollektsioon oli nagu tema puhul oodata võis – pööraselt hea ideega ning laitmatult teostatud.

Siivsad ja klassikalised lõikelahendused ammutasid pauerit ja coolness’i materjalivalikust – chanelilik sidrunikollase ja beebiroosa segune tviid, konjakisse kastetud litteraplikatsioonide mäng ning pilkupüüdev happeroheline – kapsaussi karva siid – mõjusid maailmatasemel maitsekalt. Siiras rõõm, et ingelliku jumestuse, ent ilmtõsise ilmega modellid kandsid komplektid loomutruult – galantse ükskõiksusega välja.

Iseloomuga pruudid

Aldo Järvsoo pulmakleitide kollektsioon varieerus kõige puhtamast minimalismist küllusliku tüllivahuni. Eriline rõhk oli tikanditel ja unikaalsusel – iga kleit erines eelmisest nii iseloomu kui ka kangavaliku poolest. Näha võis nii haldjalikku lendlevust ja haprust kui ka Diori new look’ist inspireeritud kaharaid seelikusabasid. Boheemlaslik asümmeetria vaheldumas daamiliku elegantsiga.

Ainus, mis puhtuse ja helguse nautimist kohati segas, oli halvasti valitud aluspesu, mis kiikas välja nii õlapaelte vahelt kui ka tükkis esile kleidi filigraansetel seljaosadel.


Palun veel!

Triinu Pungitsa kollektsioon oli TFW viimase päeva pärl. Muusika, meigid, modellide aegluubis kulgev kõnnak ning rõivad moodustasid lummava koosluse, läbimõeldud terviku, pakkudes meeltele puhast naudingut. Mõttest jooksis läbi nii performance-kunstnik Leigh Bowery, Sofia Coppola kultusfilm “Süütud enesetapud” kui ka Tim Burtoni linateoste armee. Komplekte oli küll vähe, kuid need olid lihvitud täiuseni. Nii siluetid kui ka materjalid ja värvitoonid kindlustasid meeldejääva kolmainsuse.

Mood pole tõsine asi

Mammu Couture’i show oli ootuspäraselt pikk ja mitmekülgne. Nagu ikka, kaunistasid nii kleite kui ka seelikuid ja modellide kiharaid Mammule iseäralikuks saanud mustast sametpaelast lipsukesed. Lihtsalõikeliste kontorikleitide kõrval särasid 90ndate mõjutustega pihikseelikud ja praegu trendikalt kuumad sõnumiga T-särgid. Loomulikult ei puudunud lavalt ka disainerile omased uhutud sorbetitoonides unenäolised õhtukleidid ning vallatud modellid, kes olid justkui Victoria’s Secreti mannekeenide nakatavatest naerust šnitti võtnud.