Raudmees ja sisemine loom
Muusik ja saatejuht Mihkel Raud (50) tundis sportimise ees hirmu: mida teised arvavad, kui lähed jõusaali “ebanormaalse” kehaga?! Aga ei purskunud keegi naerma. Trenn annab macho-laksu ja paneb end ägedasti isaselt tundma, tõdeb ta.
“Mulle meeldib Ken Robinsoni tsitaat “Mu keha on transpordivahend, mis toimetab pea ühelt koosolekult teisele.” Kümme aastat tagasi kaalusin 107 kilo. Tagasi selleni õnneks pole langenud. Iga päev kaalule astuda ma siiski ei viitsi, sest nähtu võib mind lüüa stressi, mis omakorda on hea ettekääne õgimiseks. Mõnikord on mul söömisega okei ja mõnikord libiseb käest. Siis mõtlen: läks trumm, mingu ka pulgad! Võimalusi on palju, kõik halvad asjad on maitsvad; eriti Ameerikas, kus elan, varitseb ahvatlus iga nurga peal. Lennukitoit on rõve, aga vajan lennates asendustegevust, et mitte hirmu tunda, ja ma lendan tihti, mitu korda kuus. Ning suured teleproduktsioonid pakuvad meeletut catering’i, kuna võtete ajal on palju passimist, järelikult näksimist.
Trennis püüan käia neli korda nädalas. Ühest küljest on hea tunne, et kasvatad lihasmassi; teisalt tekib illusioon, et tänu pingutusele võid söömisega lõdvemalt võtta. Kui nii läheb, teadvustan, et täna on põhjus osta tahvel šokolaadi, homme on uus päev. Nagu ütles Dolly Parton: et vikerkaart näha, tuleb vihm ära kannatada. Võtan kaalus kiiresti alla ja kiiresti juurde. Mõni päev jooksed ja rassid ja mõni päev ei tee midagi, ei tohigi. Ka lihased vajavad taastumiseks aega. Nagu lapsed, pidavat nad kasvama magades.
Kui teed lihastrenni ülakehale ja õlad laienevad, ei mängi kõht enam rolli. Tore – las see kõht olla! Ma eriti ei viitsi treenida kõhulihaseid ega jalgu, teha kükke kangiga, 40 kilo kukil. Jõusaalis treenin erinevate masinatega ja jooksen, samal ajal jälgin uudiseid. Mulle meeldib ka voodis vedeleda ja vaadata tabletist seriaale. Silmaarst ütles, et ei tohiks, aga noh, elu koosnebki asjadest, mida ei tohi.
