Peagi käisin vanematele pinda, et nad mulle raha annaksid, sest nägin kusagil Lasnamäe poes müügil tuulekat, millel olid hõbedased varrukad. Rinna peale oli kirjutatud suurelt Boy London. Sain raha, sain tuuleka. Ma ei tahtnud seda selleks, et teistest erineda, lihtsalt see tundus kuidagi stiilne jopp. Kandsin seda vaid paar korda. Sain aru, et ühiskond ei olnud valmis. Mitme aasta pärast, kui see valmis oli, kandsin seda veel, aga siiski sain aru, et see jopi läheb nüüd kappi seisma.

Läks jälle mõni aeg mööda, kui käisin Rootsis ehitamas ja tõin sealt kaasa ühe kummist kollase teetöölise vihmajope. Minu arvates väga lahe riideese, mida ka kandsin. Selle vakstu all hakkas küll keha higistama, aga no stiil nõuab ohvreid. Mingil hetkel läks see aga hallitama ja ma ei saanud seda enam tervislikel põhjustel selga panna. Möödus umbes kümme aastat ja nüüd müüakse selliseid Solarises ning ma olen jälle ühe soetanud!

Olen riietuse ja stiili vallas olnud alati pigem visionäär – aeg-ajalt olen kasutanud kentsakaid aktsente, mis ühiskonda (või pigem perekonda) raputasid... Viimati andsin end aga normkoorele. Normkoor ehk normcore on riietusstiil, mis on pretensioonitu ja kindlasti mitte raputav ning, nagu nimigi ütleb, normaalne.

Kui varem on mul ikka püksid rebadel olnud ja särk XXL-mõõdus, siis märkan üha rohkem, et veedan aega parajate riiete otsimisega. Triiksärke on kogunenud kappi omajagu. Viisakamaid pükse ka. Paar püksirihma, mõned sviitrid ja kampsunid ning palju tagasi­hoidlikke pusasid. Joped on ka pigem konservatiivsed. Igatahes. Märkasin, et poes vaatan pigem juba ruudulisi viisakamaid triik­särke. Samuti olen oma sada tossupaari ära pakkinud, välja jätnud vaid mõned ja hiljuti ostsin üldse poolsaapad. Kes mind teab, on kursis, et viimased 15 aastat olen ma vaid tosse kandnud. Hiljuti hakkasin ka juukseid kammima, mida ma samuti viimased 15 aastat teinud pole. Rahakottki on mul kasutusel juba pikemat aega – kaarte ja raha kandsin varem lahtiselt taskus.