Julge Joosep

“Kahtlustan, et maailm on täis inimesi, kes kardavad end väljendada,” ütleb Joosep Jürgenson (28), kes õpib maastikuehitust, on töötanud kohvikutes, restoranides ja baarides ning aeg-ajalt astub üles kui imekaunis ja bravuurikas drag queen Ursula.

“Hakkasin suitsetama kaheteist­aastaselt. Ema oli kaval ja ütles: “Suitseta, aga oma raha eest!” Ega ma kava­luses kehvem olnud, läksin kohvikusse tööle. Nüüd mõtlen esimest korda elus suitsetamise mahajätmisele. Lasen nõelad kõrva panna, pidavat toimima.

Nooremana, iseäranis töös, juhindusin vanasõnast “kus viga näed laita, seal tule ja aita”. Kuid see on nagu näpu andmine. Annad sõrme, võetakse saba ja karvad! Nüüd mõtlen, et “kus viga näed laita, seal ole vait”. Samas ei oleks ma ju seda tööd teinud, kui poleks nautinud. Aga kui on võimalik pidada lapsepõlve, pidage! Mina tahtsin juba varakult suureks saada. Mu toonased sõbrad olid otsapidi täis­kasvanud, veetsin nendega aega vanalinna lokaalides. Õdusatel õhtutel vestlesime raamatutest ja teatrist, filosofeerisime teema­del, mis hingel. Õnneks olin alati eluterves elegantses seltskonnas, ma pole ala­ealisena nurga taga pudelist lauaviina joonud ega pakist mahla peale rüübanud.

Algklassides olin õudne valaskala, muudkui ujusin! Kuid muidu pole sport mulle kunagi väga imponeerinud. Ühel vastlapäeval liugu lastes vigastasin selgroogu. Pool aastat kandsin korsetti ja lamasin elutoa põrandal. Ja pikalt oli mul kehalises kasva­tuses vabastus. Pärast seda ei tahtnud ma üldse kehka­tundides käia, sellega kaasnesid mõttelised häštägid #homo ja #higi. Mitu aastat järjest jäin kehalises suvetööle, suhtusin sellesse kui personaaltrenni. Läinud talvel käisin mõned korrad päriselt personaal­treeneri juures, kuna ma ei oska üksi korrektselt harjutusi teha. Olen natuke kokku puutunud hääle- ja kehatehnikatega ning nende najal loonud iseendale mõned harjutused, et keha sirgeks saada. Mõnikord teen sinna otsa hullumeelselt kõhulihaseid ka, aga seda juhtub harva, kaduneljapäeval, kui tuul puhub idast… Õnneks kõnnin hästi palju. Valgusfoori taga seistes taipan, et olen sorgus, ajan end sirgeks, tunnen, kuidas olen kohe 20 cm pikem. Suvel tegin üsna palju füüsilist tööd, toonus on üsna hea. Esimest korda elus kasvavad mul kannid.

Nooremana, kui ma veel ei teadnud, mis on sek­suaalsus, nutsin end tihti magama, soovides, et oleksin sündinud “nor­maalsena”. Kõik teised juba said aru, et olen teistsugune. Võin ära tunda ilusa ja seksika naise, aga füüsiliselt ei eruta mind ükski. Mõned seigad on küll olnud, aga need olid pigem seotud teisme­lise hormooni­dega. Mõnikord tahaksin, et tahaksin juhu­seksida, aga ma ei taha. Seks on normaalne osa elust, kasulik nii füüsilisele kui ka vaimsele tervi­sele. Kuid on vahe lihtsalt paagi tühjen­damisel ja tõelisel lähe­dusel. Seks algab kirest, mitte lihahimust.

Viimased kaks aastat olen kakelnud depressiooniga ning mul on ka uued kaaslased: ärevushäired ja paanikahood. Õnneks ei otsi nad mind enam kuigi tihti üles. See on niisugune tunne, et tahaks liikuvast tram­mist välja hüpata või tänaval kuhugi nurka maha istuda ja oodata, et tuleks õhtu, ei peaks rahvamassi sees olema. Ainus, mida sel hetkel saad teha: hinga sisse, hinga välja. Looda ja tea, et homme on parem. Mul on olnud perioode, mil ma lihtsalt ei tulnud voodist välja. Kõik tundus puine või paha. Aga siis tuleb endale jalaga anda ja kark alla ajada. Algul kartsin ravi­meid, kuid nüüd krõbistan anti­depressante ja tunnen end üha enam jälle endana. Sügisel loodetavasti lõpetan tablettide võtmise. Seni olen hästi palju elanud väljapoole, nüüd jõuan vaikselt kuhugi sisse… mingi zen on õhus.