Sünnipäeva­kink

Mul oli nii külm ja piinlik. Tundsin reite all jääkülma põrandat, kui ta mind mööda trepikoda lohistas.

Ta hoidis mind mõlemast rand­mest ja sain tema haardes vaid väänel­da. Tabasin end mõttelt, et jumala eest ükski naaber samal ajal oma korteriuksest välja ei tuleks… Kuigi tegelikult vist just taht­sin, et keegi tuleks. Näeks, mis toimub. Kutsuks talle politsei. Ma ei tea, miks ma seda ise ei teinud.

See oli üks meie tülide arvukatest vägivallatsemistest. Seekord hakkasin aga tõeliselt kartma – mis siis, kui ta jätabki mu välja? Kuhu ma öösärgiväel lähen? Pärast seda ööd hakka­sin teda põlgama, vihkama, ma ei tahtnud temaga enam ühes voodis magada.

Äärmusest äärmusesse

Meie suhe sai alguse kaheksa aastat tagasi – mina olin 29, tema 38. Tutvusime ühes jututoas, kolm nädalat pärast esimest deiti kolisime kokku ja elasime koos viis aastat. Kolm aastat tahtsin temaga koos elada, kaks viimast hakkasin üha rohkem kahtlema meie suhtes, temas ja järjest enam ka endas.

Teadsin algusest peale, et tal on probleeme alkoholiga. Vahelduva eduga tunnistas ta oma sõltuvust, otsisime koos abi, olin talle igakülgselt toeks. Siis tulid jälle tuuriperioodid… Mõnikord kaasnesid sellega ka teised naised. Tuuritamisele järgnes aga taas pisarsilmi põlvili vabandust palumine ja väited, et ta on vaimselt haige. Vajab abi. Alkoholism on salakaval psühholoogiline probleem, millest on väga raske välja tulla. Ongi, see vajab meest, kes otsustab sellest välja tulla. Seda otsust ta ei teinud…

Kainetel perioodidel oli ta parim inimene maailmas, keda ma austasin, armastasin. Ka teised armastasid, tal oli suur sõpruskond, hea töökoht. Naljasoon, mis klappis minu omaga. Alkoholiprobleemist teadsid vaid tema lähedased: õde, ema, vanaema, vanaisa. Paar lähemat sõpra. Nende pered. Mäletan, kord küsis üks tema sõprad