Tallinn Fashion Week pole muidugi ainus Eesti moeüritus. ERKI moeshow, noorest talendist pulbitsev moespektaakel, on kohalikele moesõpradele kindlasti üheks oodatuimaks ürituseks ja seda põhjendatult – kollektsioonide tase on aasta-aastalt kõrgem, ideed aina põnevamad. Juba aastaid korraldatakse rõivadisainietendus ka Disainiöö raames. Sel korral näidati Susimusta, Anu Riebergi ja Seasoned Traveleri kollektsioone ja kolme täiesti erinäolist kollektsiooni ühendasid funktsionaalsus, materjalide jätkusuutlikkus, uudne stilistika ja lavašõu, mis haaras vaatajad nii endasse, et kõle ja vihmane õhtu Noblessneri Shipyardis oli täiesti teisejärguline.
Ja muidugi on veel hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid moeetendusi disainerite poolt, kes eelistavad oma etendusi just enda valitud reeglite kohaselt ja vaid valitud külalistele korraldada.

Kui minult on paari päeva jooksul küsitud, kuidas Tallinn Fashion Week oli ja mis erilisena silma jäi, siis olen esmalt vastanud, et Kuldnõel läks kõige õigemale inimesele. Ehtekunstnik Tanel Veenre üllatas, kui tõi lisaks ehetele lavale ka oma esimese rõivakollektsiooni. Kleidid, mis sobivad kandmiseks ka neile, kes ei ole 180 cm pikad ja modellimõõtu, paitasid silma ja küllap müüvad need tulevikus sama hästi, kui tema visiitkaardiks saanud selgelt äratuntavad kõrvarõngad.

Ehte- ja akessuaarikunstnike kiituseks võib veel öelda, et nad on ka eelmistel aastatel Kuldnõela nimel võistelnud ja pakkunud tõesti nauditavaid etendusi. Paar aastat tagasi pakkus Kadri Kruus nauditava etenduse, kui aksessuaare presenteerisid tema enda lähedastest ja klientidest modellid (teiste seas oli laval ka disaineri isa) ja eelmisel aastal nägime New Vintage by Kriss brändi etendust, kus Kriss Eglite tõi lavale tema senisest loomingust märksa julgema ehtekollektsiooni. Midagi erilist, mis oli valminud just Kuldnõela gala jaoks! Kõik mainitud disainerid pingutasid, et ehted ja aksessuaarid laval eriliselt silma paistaksid. Pakkusid midagi uut, midagi lisaks ehetele ja aksessuaaridele, mida me juba näinud oleme. Rõivastega peaks ju moelaval oluliselt lihtsam olema kui ehetega?

Tallinn Fashion Weeki üldpildi alusel võib öelda, et kahjuks ei ole. Vau-momente nappis, neid pakuti vaid paari kollektsiooni puhul (lavale jõudis üle 20 töö). See oli tore, kuidas Mammu Couture’i lõpus tuli modelli hiigelsuure seeliku alt välja loendamatult õhupalle… Aga vau-momenti, mis päriselt puudutaks? Midagi, millest järgmise moenädalani rääkida, mida meenutada? Seda ei olnud…

Nii mõnegi kollektsiooni puhul jäi silma turvatunde otsimine, alalhoidlikkus, isegi kokkuhoid. Loorberitel pikutamine. Fakt, et disainer peab näidatud riided peale moeetendust maha müüma, oli nii tugevalt esil, et see segas. Kui lavale tuuakse ühe lõikega arvukates värvitoonides mudeleid, siis tekitab see tunde, et viibid messil, mitte moenädalal; kui disainer on palunud modellil kanda isiklikke musti kontsakingi… See annab tervele kollektsioonile hoopis uue vaate ja kahjuks ei mõju see inspireerivalt. Isegi paljud kohale tulnud külalised olid endale eriliseks õhtuks riided selga laenutanud, miks ei võiks disainerid modellidele jalanõusid laenutada…? Ja kui ise kaheldakse, siis miks ei võiks kasutada stiliste, kes on suutelised ka kõige argisemad kontorikleidid laval ühtseks (või vähemalt ühtsemaks) tervikuks siduma?

Ja veel. Püüd šokeerida on absoluutselt omal kohal, aga olin hämmingus, kui nägin Perit Muuga etenduse defileel kunstverd pritsivat modelli, kes määris sellega esireas istuvate inimeste rõivad. Kuhu jääb respekt külaliste suhtes, kes on su loomingut vaatama tulnud? Kunstverd, muide, kasutati moemaailmas alles septembri keskpaigas Londoni moenädalal, kui kliimaaktivistid end sellega kokku määrisid ja nii moetööstuse keskkonnakahjude vastu protesteerisid.

Tean, et maitse üle ei vaielda.

Vunki veel juurde, Eesti mood! Julgemalt!