Triin Ruubel-Lilleberg: noortele, kes mõtlevad, et löövad välismaal ukse jalaga lahti, peaks rääkima, et aeg-ajalt tuleb ka praetud riisi sibulaga süüa

Viiuldaja Triin Ruubel-Lilleberg (30) mõjub nagu täiuslik poognatõmme, sire, terav, puhas, ilus. Mitte looridesse mähitud keelpillihaldjas, vaid üleni elus noor naine, kelle kiiretest vaimukatest repliikidest tahaks aplalt kinni haarata.

Triin, sul on kodus pisike poeg Paul, veebruarikuus soleerisid sa viiulikontserdil. Kuidas sa jaksasid?

Mõni muusik läheb juba ühe kuu vanuse beebi kõrvalt lavale, ma olen pehmo oma kuuekuusega! Kontserdihommikul jalutasin vankriga ja nutsin väsimusest. Kell 18.45 lõpetas laps söömise ja jäi magama, mees asus unevalvesse, panin kleidi selga ja jooksin üle tänava kontserdimajja. Laval märkasin, et randmel on natuke beebikakat. Olen seni väga vähe tööd teinud, ainult kaks projekti alates Pauli sünnist. Harjutan siis, kui ta magab või vanaisa temaga õues jalutab.