Avameelne kiri ahistajale: sinu haardes olid sinust nõrgemad ja mina olin järjekordne haige fantaasia ohver

Priit. See on esimene kord, kui ma sulle ise kirjutan.

Siiani oled sa ise minuga ühendust võtnud. Kõik need kolm aastat, mis kõikide teiste minu elatud aastatega võrreldes on tundunud nii neetult pikad... Täis pelgust, hirmu, lõpuks võib-olla isegi paranoiat, sest ma tõesti kartsin, et sa ilmud kohale. Jälle.

Kui ma sind veel isiklikult ei tundnud, tundusid sa tõsiseltvõetava ja sümpaatse, normaalse inimesena. Mulle ja meile, Krissu kolleegidele, olid sa tema mees ning tema kaksikute isa. Stabiilse ja tõelise mehe võrdkuju – sa helistasid Krissule mitu korda päevas, tundsid alati huvi, kuidas tal läheb, tundusid kellenagi, kes oma perest väga hoolib. Alati viks ja viisakas, kui tulid talle iga päev õhtul järele... nagu ideaalseim mees maailmas! Mõnikord olid käinud juba toidupoest läbi, mõnikord tõid talle töö juurde lilli.

Tunnistan, et arutasime tööl köögis korduvalt: ei ole võimalik, et on olemas selline mees nagu sina – perekonnapea, rohkem džentelmen, kui see sõna kujutlustes kunagi tähendada võiks. Irooniline, kuidas õige pea selgus, et see ei olegi päriselt võimalik. Aga meie ei teadnud ju, mis teil kodus toimub. Seda, et sinu ja su naise suhe hakkab õige pea ka minusse puutuma, ei osanud ma kunagi arvata. Või õigemini karta...