Pereterapeut annab kasuliku soovituse, kuidas lihtsa mõtteharjutuse abil leevendada stressi
Ümbritsev negatiivsus ei saa meid nii palju mõjutada, kui meil on seestpoolt vastu panna ennast hoidev eluvaade, kirjutab Facebooki lehel Parem Elu pereterapeut Meelike Saarna.
Tasub uurida oma mõtteviisi ja uskumusi ning küsida endalt: kas see, kuidas ma endast ja mind ümbritsevast mõtlen, aitab mul paremini toime tulla või hoopis takistab seda.
Pinge ja ärevus kuuluvad elu juurde ja enamasti tuleme sellega toime. Kui stressinivoo ei ole liialt kõrge, jagub meil otsustavust, energiat ja rahu, mis toimetulekuks vajalik. Ka piisav ööuni leevendab päeval kogetud pinget. Hommikul on pea selgem ning meel virgem ja saame taas rahulikult eluga edasi minna. Kui päevapinge on oma tavatasemel, on meis piisav toimetulekuvaru ka nn lisastressile. Mis tähendab, et ka siis, kui juhtub midagi ootamatut, jagub ressurssi, et toime tulla ka sellega.
Tänases seisus võib meie toimetuleku tagavararessurss olla tavalisest väiksem, sest igapäevasele stressile on lisandunud eriolukorraga kaasnev pinge. Üldine stressinivoo on paratamatult kõrgemal. Lastes pingel päevast päeva koguneda sellele leevendust leidmata, on paratamatu tulemus, et alustame iga uut päeva veel suurema koorma all. Ses olukorras on ettearvamatu, mis võib saada viimaseks piisaks karikas, millele võib järgneda emotsionaalne plahvatus või kokkuvarisemine.
Kirjeldatud olukorrale lahendusi otsides tuleks mõelda laiemale pildile – oma harjunud toimetulekuviisile, mis põhineb ellusuhtumisel ja uskumustel. Üks põhjusi, miks osa inimesi stressiga paremini toime tulevad, on see, et nende n-ö keskmine stressinivoo on pigem madalal. Madalamal aitab seda hoida mõtteviis, mis suudab positiivset juurde tuua, suunab muretsemise asemel lahendusi leidma või ka heas mõttes käega lööma ja leppima, paindlikum olema. Nii
mõeldes ja käitudes saame hoiduda liialt kõrgest stressitasemest ja siis jagub meil rahu ja mõistvust ka olukordades, mil ootamatult mõne ebamugava pingeallikaga silmitsi seisame.
Ja vastupidi – reeglina on keskmine stressinivoo kõrgemal neil, kelle mõtteviis loob pigem negatiivseid tähendusi, justkui sundides end aina pingestuma, muretsema ja ärevaid mõtteid alal hoidma. Seesuguse mõtteviisiga inimene ei pruugi märgatagi, kuidas pidev ülemõtlemine, liiga palju kohustusi, kartus teisi alt vedada, hirm mitte toime tulla, mitte oodatud standardile vastata, olemasolevat kuvandit hoida jmt kogunedes teda viimse piirini pingestavad ja nii on kerge juhtuma, et kui elu sätib meid ekstrapinge olukorda, pole enam võimekust sellega mõistlikul
viisil toime tulla.
Mida siis teha? Lihtne on öelda: muuda mõtteviisi. Lõpeta muretsemine. Ütle endale stopp. Muuda tähendusi. Jälgi päästikuid, ära mine nende õnge. Leia isiklik rahusadam. Küsi abi. Ütle ei. Vali.
Võimalus valida ongi siinkohal ehk kõige tähtsam. Valik on ju seegi, kas ma muudan oma mõtteviisi või ei. Erinevatel mõtteviisidel ja uskumustel on erinev mõju. Äkki ikkagi võiks valida igapäevast toimetulekut toetavad suhtumisi. Ümbritsev negatiivsus ei saa meid nii palju mõjutada, kui meil on seestpoolt vastu panna normaliseeriv, neutraliseeriv, ennast hoidev eluvaade.
