Oli üks juulikuu hommik, mis algas nagu iga teine päev: valmistasin hommikusööki. Toitsin koeri. Võtsin vitamiine. Otsisin üles selle kadunud soki. Tõstsin üles selle kadumaläinud rasvakriidi, mis oli laua alla veerenud. Panin oma juuksed hobusesabasse enne, kui oma poja hällist sülle võtsin.

Peale mähkmete vahetamist, tundsin teravat krampi. Ma kukkusin põrandale, poeg mu käte vahel, ümbisedes hällilaulu, et meid mõlemaid rahustada, rõõmus meloodia kontrastiks tundele, et midagi pole päris õigesti.

Ma teadsin, et samal hetkel, kui hoian kinni oma esimesena sündinud lapsest, kaotan oma teise.

Tundide möödudes lamasin haiglavoodis ja hoidsin oma abikaasa kätt. Tundsin tema käe raskust ja suudlesin ta sõrmenukke, mis olid meie mõlema pisaratest märjad. Vaatasime kargeid valgeid seinu, mu silmad klaasistunud. Proovisin mõelda välja, kuidas me sellest üle saame?

Mulle meenus hetk möödunud aastast, kui Harry ja minu Lõuna-Aafrika tuur oli lõppemas. Ma olin väsinud. Ma imetasin meie imikust poega ja püüdsin avalikkuse silme ees hoida vaprat nägu.

“Kas sul on kõik hästi?” küsis üks ajakirjanik mult. Vastasin talle ausalt, teadmata, et sellega, mida ma ütlen, samastuvad nii paljud — värsked emad ja vanemad, ja igaüks, kes oli omal viisil vaikselt kannatanud. Mu läbimõtlemata vastus võimaldas ka teistel inimestel tõtt rääkida. Kuid mind ei aidanud kõige rohkem mitte ausalt vastamine, vaid see küsimus ise.

“Aitäh, et küsid,” vastasin ma. “Pole just palju inimesi, kes oleksid küsinud, kas mul on kõik hästi.”

Istudes haiglavoodis, nähes, kuidas mu abikaasa süda murdub samal hetkel, kui ta üritab minu murdunud tükikesi hoida, mõistsin, et ainus viis tervenemiseks on esmalt küsida: “Kas sinuga on kõik hästi?”

Kas meiega on kõik hästi? See aasta on toonud meie ellu nii palju murdepunkte. Kaotus ja valu on vaevanud meid kõiki 2020. aastal, hetkedel, mis on olnud nii kurnavad. Me oleme kuulnud kõiki neid lugusid: naine alustab oma päeva nagu igat teist, aga saab siis kõne, et ta kaotas Covid-19-le oma eaka ema. Mees ärkab, tundes end hästi, ehk pisut väsinuna, aga mitte midagi ebatavalist. Ta koroonaproov on positiivne ja nädalate pärast tema — nagu sajad tuhanded teised — on surnud.

Noor naine nimega Breonna Taylor läheb magama, täpselt nagu igal teisel õhtul, aga ta ei ela hommikuni, sest politsei haarang läheb kohutavalt valesti. George Floyd lahkub kodulähedasest kauplusest ega mõista veel, et ta teeb oma viimase hingetõmbe kellegi teise põlve raskuse all, hüüdes oma viimastel eluhetkedel ema järele. Rahulikud protestid muutuvad vägivaldseteks. Tervest organismist saab äkitselt haige. Koht, kus kunagi oli kommuunitunne, on nüüd laiali paisatud.

Lisaks kõigele mainitule paistab, et me ei nõustu enam, mis on tõde. Me ei vaidle lihtsalt selle üle, mis on meie arvamus faktidest, vaid kahtleme selles, kas fakt üldse on fakt. Me kahtleme, kas teadusel on õigus. Me kahtleme, kas valimised on võidetud või kaotatud. Me kahtleme kompromisside väärtuses.

See kahtlemine koos sotsiaalse isolatsiooniga, mida on vaja pandeemiaga võitlemiseks, on muutnud meid veel üksikumaks kui kunagi varem.

Hilisteismelisena istusin takso tagaistmel ja jälgisin Manhattani elu kiirust ja askeldamist. Vaatasin aknast välja ja nägin naist, kes rääkis telefoniga, pisarad voolamas. Ta seisis kõnniteel, elades oma privaatset hetke väga avalikult. Sel ajal oli see linn mulle uus ja ma palusin taksojuhil peatuda, et küsida, kas see naine vajab abi.

Ta selgitas mulle, et newyorklased elavadki oma isiklikku elu avalikes kohtades. “Me armastame siin linnas, me nutame tänaval, meie emotsioonid ja lood on kõigile vaatamiseks,” rääkis ta mulle. “Ära muretse, keegi sel tänavanurgal küsib talt, kas temaga on kõik hästi.”

Nüüd, kõik need aastad hiljem, isoleerituna, leinates lapse surma ja oma riigi ühist usku sellesse, mis on tõsi, mõtlen selle New Yorgis nähtud naise peale. Mis siis, kui keegi ei peatunud? Mis siis, kui keegi ei näinud, et ta kannatab? Mis siis, kui keegi ei aidanud?

Ma soovin, et saaksin minna tagasi ja paluda taksojuhil peatuda. See on pimeduses elamise oht — kurvad, hirmuäratavad või pühalikud hetked elatakse üle üksinduses. Pole kedagi, kes peatuks ja küsiks: “Kas sinuga on kõik hästi?”

Lapse kaotus tähendab, et pead kandma peaaegu talumatut leina, mida on kogenud paljud, aga millest räägivad vähesed. Kaotusvalus avastasime abikaasaga, et saja naisega täidetud toas on 10-20 neist kunagi rasedus katkenud. Kuid vaatamata vapustavalt sageli esinevale valule, on rääkimine sellest jätkuvalt tabu, täis (põhjendamatut) häbi ja üksildase leinatsükli pikemaks venitamist.

Mõned on julgelt oma lugusid jaganud, nad on avanud ukse, teades, et kui üks inimene räägib tõtt, võimaldab see kõigil teistel sama teha. Oleme õppinud, et kui inimesed küsivad meilt, kuidas meil läheb, ja kui nad päriselt kuulavad vastust, avatud südame ja meelega, muutub leina raskus kergemaks — meie kõigi jaoks. Kutsudes üles valu jagama, teeme koos mõned sammud tervenemisele lähemale.

Seega, saabuvatel tänupühadel, planeerides pidada pühi nii, nagu me seda kunagi varem teinud ei ole — paljud meist lähedastest eraldatud, haiged, hirmul, lahus ja ehk proovides leida midagi, ükskõik, mida, et olla tänulik — pühendume ka sellele, et küsida teistelt: “Kas sinuga on kõik hästi?” Ükskõik, kui palju erimeelsusi meil on, ükskõik, kui füüsiliselt eraldi me oleme, tõsiasi on, et me oleme tänu sel aastal üleelatule rohkem koos kui kunagi varem.

Me kohaneme uue normaalsusega, milles näod on kaetud maskidega, aga see sunnib meid vaatama teineteisele silma — vahel täidetud soojusega, teinekord pisaratega. Esimest korda üle pika aja näeme me inimestena teineteist päriselt.

Kas meil on kõik hästi?

Ühel hetkel kindlasti.