Pikaajaliste suhete jooksul on kuidagi loomulik teise inimesega täiesti kokku kasvada, teadmata, kust algad sina ja kus lõpeb tema. Küsisin ühtäkki endalt, mis jääb minust alles, kui sellest inimesest lahku lähen? Kuidas võtan siis vastu elulisi ja igapäevaseid otsuseid, mida varem olin harjunud otsustama temaga koos, detaile läbi arutades, aga nüüd ootamatult täitsa üksi? Mul oli ühtäkki vabadus teha ükskõik, mida.

Siiski, see vabadus võib olla ka hirmutav. Kes ütleb mulle nüüd, et otsused, mida edaspidi vastu võtan, on õiged? Kes mind toetab? Mõistsin, et peab ise enda jaoks see inimene olema. Toetan ja usaldan iseennast, eelkõige usaldan elu.

Niisiis otsustasingi võtta riske, ilma et teaksin, kuhu need mind viivad. Otsustasin lõpuks iseenda jaoks elada.

Unistuste reisi algus

Minu suureks plaaniks oli kolida Austraaliasse ja seda vähemalt aastaks või kaheks. Tegelikult on see olnud mu unistus juba aastaid, aga olin seda erinevatel põhjustel pidevalt edasi lükanud. Kuid 2020. aasta alguses sain aru, et kui ma seda nüüd ette ei võta, jääbki see vaid unistuseks.

Kuna tundsin pikalt, et ka Bali saarel on mulle midagi pakkuda, otsustasin enne Austraaliasse rändamist kuu aega just seal veeta ja alles siis edasi põrutada.

Mõeldud-tehtud, kallistasin möödunud aasta 3. märtsil oma kõige armsamaid Tallinna lennujaamas, võtsin oma üheotsapileti kätte ja astusin julge sammuga lennuki peale. Kui täiesti aus olla, siis see “julge” samm ikka natukene võbises ka ja kodustele lehvitasin läbi pisarate.