Probleemi suurus ilmnes siis, kui koroonakriis sel kevadel taas suure hooga kerima hakkas ja loobusin kontorisse minnes kontaktide vältimiseks liftist. Avastasin, et ei suuda jalgsi neljandale korrusele minna! Noh, lõpuks jõudsin ikka kohale ka, aga sellise hingeldamise saatel, et kolleegidel oli mind nähes kohe-kutsun-kiirabi-nägu peas. Vahepeal kogunenud kilodki andsid üllataval moel märku — trepist alla astudes tundsin, kuidas küljevoldid rõõmsalt üles-alla võnguvad. Paari kuu eest olin füüsiliselt kui staažikas pensionär (andestust, kõik vitaalsed ja valuvabalt kulgevad seeniorid) ja see tekitas hirmu. Pähe tuli arglik ja ebameeldivat tunnet tekitav mõte, et lihtsalt pean end liigutama hakkama. Nüüdseks võin öelda, et iga päev uuesti otsustamine, et jah, ma teen seda, on minu senise elu suurim väljakutse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid