Eestlanna karmi toitumishäire küüsis: kui diagnoosi sain, käis plõks — ma pean oma haigusest lahti saama

Saara* (23) elas ligi neli aastat buliimikuna, enne kui suutis lähedastele oma haigust tunnistada ja abi otsida.

Kui sa end iga päev detailselt peeglist uurid, vaatad teatud kehaosi, siis need jäävadki häirima. Uskusin, et ka kõik teised vaatavad neid. Ühel hetkel ei ole sul enam mingit kontrolli oma mõtete ja käitumise üle. Sa ei saa aru, et teed asju, mida normaalne inimene ei tee. Tunned häbi, sind vaevavad kinnismõtted, kuidas saada lahti toidust, mida just sõid.

Sõbrannadega välja minnes oli mu peamine eesmärk mitte süüa. Tänaval käies mõtlesin kogu aeg, kuidas inimesed mind vaatavad, eriti jalgu. Normaalne inimene rahulduks sellega, et paneb selga niisugused rõivad, millega puudused välja ei paista. Mina võisin end katta hulga riietega, aga see ei aidanud.