Lapsena teadsin, et olen eriline ja nunnu, aga mu keha polnud justkui isiklik, sest iga mööduja pidas normaalseks mind kusagilt patsutada või mu teistsuguseid juukseid katsuda. Praegu oleks see täiesti mõeldamatu, eks? Põhikoolis program­meeriti minusse teadmine, et olen paks ja see võrdub ilmtingimata kole ja laisk. See omakorda võrdub aga rumalusega. Lisaks olen veel ka liiga erinev — pruun. Koolikius kasvatas mulle paksu naha. Hilisemates kooliastmetes selgus, et tegelikult olen õpihimuline, püüdlik, seltsiv ja abivalmis inimene.

Veel räägib Marion loos sellest, kuidas ta on elu jooksul olnud oma keha ja peegelpildiga korduvalt riius, kuidas ta kehavormide mõttes iseendaga rahu on sõlminud ning samuti elust tumedama nahatooni ja sellest tulenevate rassistlike kommentaaridega. 

Jaga
Kommentaarid