Kuidas seda tõestati?

Uuringu autorid kasutasid Vancouveri haiglas elektroentsefalograafiat (EEG), et jälgida teadvuse kaotanud patsientide aju aktiivsust nende elu viimastel tundidel ning võrdlesid seda teiste, ärkvel olevate haiglaravil viibivate patsientide EEG tulemustega.

Mõlemale grupile mängiti erinevaid kindla mustriga helisid, kuid vahepeal tekkis mustrisse sisse ka noote, mis seda ei järginud. Teadlased otsisid sel hetkel kindlaid ajusignaale (MMN, P3a ja P3b signaale), mis esinevad ajus anomaalsete helide korral.

Mis selgus?

Selgus, et enamiku teadvuseta patsientide kuulmissüsteemid reageerisid sarnaselt noorte, elujõuliste patsientide süsteemidele ka vahetult enne surma. Siiski, tuleb mõista, et pole võimalik öelda, kas surevad inimesed suudavad ka mõista sõnu või helisid, mida nad kuulevad, või suudavad ära arvata, kes nendega suhtleb.

Uuringu kaasautor Romayne Gallagher väidab aga, et see muudab usutavamaks meditsiiniõdede ja arstide arvamuse, et lähedaste hääled aitavad suremise hetkel inimesel end paremini tunda. “Lohutav on võimalus öelda hüvasti ja avaldada armastust,” lisab ta.