Ester Kannelmäe ukrainlaste aitamisest: võime ju sulgeda silmad-kõrvad uudisvoole, aga meeldetuletus sõjast kolib ikkagi meile naabriks

Oleme juba nädalaid olnud Aitajad suure algustähega. Kui kaua see helduse laeng püsib? Kas ja millal saabub kaastundeväsimus ning me varud jooksevad nulli?

Alustasin selle teksti kirjutamist sõja kol­man­da nädala hakul. Istusin kohvikus ja trükkisin esimesel tõe­liselt kevade­hõngulisel päeval arvutisse sõnu “sõda” ja “agressioon”.

Viimase aja sündmused on olnud sõna otseses mõttes üle mõistuse. Ma pole ainus, kes on kedranud moblas Ukrainat puudutavaid uudiseid, vaadanud otseülekandena õudus­unenägusid, analüüsinud ja nuuksunud. Et vähem ulguda, olen proovinud aidata-tegutseda ja rõõmustanud teiste korda­saatmiste üle. Olgem ausad, mõned neist tegudest on uue nutupuhangu tekitanud, aga positiivse. Südamlikkusega on mind üllatanud nii mõnigi inimene, kelle tuksuja arvasin olevat kivist.

Abi on olnud tõesti kõikehõlmav. Mu sõbrad-tuttavad (arvatavasti ka sinu omad) on