FOTOD | Vabatahtlikuna Poola-Ukraina piiril: ütlesin lastele, et lähen teisi lapsi päästma. Nad tulid Kiievist, Harkivist... sõna otseses mõttes pommide alt

“Tšau. Ma lähen homme Türilt busside konvoiga Ukraina piirile kaasa. Toome 116 põgenikku Järvamaale,” kirjutab Maarja Brause (40) mulle märtsi alguses Messengeri. “Sellest võiks raamatu kirjutada, mis viie päevaga toimunud on…” Lepime kokku, et kui ta tagasi on, teeme (vähemalt esialgu) artikli.

Maarja saadab enne teele asumist pilte ja videoid. Bussiistmetele paigu­tatud arvukates turva­hällides on kohad sisse võtnud kaltsunukk ja roosa mõmm, mõlemad sõiduks kinnitatud. Videos askeldavad vaba­tahtlikud abipakkide komplek­teerimisel. Piltidel olevad suured kastid on täidetud energia­batoonide, pähklite, beebi­toitude, hügieeni­tarvetega. Ühel on näha arstikohvrit kõige esmaseks abiks vajalikuga.

See naine on rööprähklemise musternäide. Maarja on Järvamaa haigla arst, kes praegu ametis Türi vallavolikogu esimehena. Tal on Türil “piparkoogi­maja”, millest kujundab kogukonnamaja ja millest oleme varem Annes & Stiilis kirjutanud. Maarjal on kaks last, kes päev pärast ema kojujõudmist õhtuse intervjuu ajal häälekalt õhtusööki nõuavad, mida naine sõjajuttude kõrval ka valmistab.

Meie vestlust katkestavad pidevad kõned, millele vastamata jätta ei ole võimalik — Türile jõudnud sõjapõgenike jaoks tuleb olemas olla 24/7. Ta hääl on rääkimisest kähe. “Küsid, kuidas mul läheb? Vot niimoodi! Olen pidanud kolme päevaga vene keele meelde tuletama…” räägib Maarja, kui järje­kordne kõne on lõppenud. Ta räägib kiiremini kui keegi teine, keda tean.