Investor Kristi Saare otsekohene soovitus ajaks, mil hinnad aina tõusevad ja raha väärtus kahaneb: ei saa öelda, et “elage üle”, või “säästke rohkem”

Investor Kristi Saare jagab oma Facebooki lehel "Kristi investeerib" otsekoheset nõuannet ajaks, mil perede kulud argistele asjadele, nagu kommunaalkulud ja toiduained, aina tõusevad ja raha väärtus kahaneb: "Küsi palka juurde. Jah, kohe."

Jagame tema postitust muutmata kujul:

Kui tavaliselt algab finantsekspertide soovituste nimekiri ideega eelarve üle vaadata ja säästa, siis nagu viimasest UV faktori saatest kõlama jäi, siis praegu ei ole hetk, kus sellised soovitused sisuliselt toimiksid.

Elame päris pikalt mitte nähtud ajal — märtsis oli aastapõhine inflatsioon pea 15%, number, mida pole minu põlvkond vist kordagi näinud. Veelgi enam, tegemist on keskmise inflatsiooninumbriga, mis ei näita seda, et tegelikult on energiahinnad tõusnud üle 40%. See on selline hinnatõus, mille kohta ei saa öelda, et “elage üle”, või “säästke rohkem”, väikeste palganumbritega lihtsalt ei ole reaalselt võimalik säästa kui räägime igapäevastest sundkuludest (kodu ja toit, mis eelarvest peamise osa moodustavad).

Siinkohal võime rääkida täiesti tublidest ja rahatarkadest inimestest, kes ei tegele vastutustundetu kulutamisega, kes juba näiteks säästsid 5-10-15% sissetulekust, ja praegune hinnatõus pühib lihtsalt selle raha minema täpselt samade tarbimisharjumuste juures. Muidugi hinnatõuse ikka juhtub, ja inimeste ostujõud ei saa kogu aeg tõusta samas tempos nagu viimase kümnendi seda teinud on, ent praegu toimuv on piisavalt harukordne, et mõtlema peaks suureplaanilistele lahendustele.

See lahendus ei ole tingimata see, et riik hakkab lennukilt raha külvama (kuigi ilmselt tehakse ka seda), sest riigil on keeruline toetusi piisavalt täpselt sihtida, et need oleksid efektiivsed (toetus jõuab tihti ka nendeni, kes seda ei vaja) ning inimesed tahaksid siiski iseseisvad olla, mitte käia kuskilt raha küsimas, et elementaarselt eluga hakkama saada.

Lahendused jaotuvad laias laastus kahte kategooriasse:

1. Peame vaatama üle oma tarbimise. See on tegevus, mida tegelikult kliimakriisi valguses niikuinii oleksime pidanud tegema, nüüd jõudis see varem kohale. Peame vaatama üle, kus elame, millega kodu kütame, kui kaugele ja kui palju ja millise autoga sõidame ning kui kaugelt tulevad meieni tarbitavad kaubad. Ent sellisel ülevaatusel on piir — talvel kütet raha säästmiseks täielikult välja ei lülita.

2. Suurem mõju tuleb aga sellest, et palganumbrid, eriti alumises otsas (mediaanpalgast allapoole) peavad tõusma, et tulla vähemalt osaliselt hinnatõusule järgi. Müütiline keskmine palk väljendab tegelikult vähe, ning teatud sektorites ja piirkondades räägime täiesti tavalistest alla 1000-eurostest palkadest, mille puhul ainus reaalne hinnatõusu vastu käiv samm saab olla palgatõus.

Palgatõus saab tulla mitut moodi

Esiteks alampalga (miinimumpalga) tõus, mis tõmbab kaasa ka sellest kõrgemate palkadega ametikohtade palgad. Lauale võiks tulla arutelu, et kas äkki erakorraliselt miinimupalka tõsta (selle asemel, et riiklikult suuremat hulka inimesi toetada). Teiseks, Eestis kasutavad vähesed ettevõtted süsteemset palga korrigeerimist tarbijahinnaindeksiga, ent seda võiks praeguses olukorras kaaluda — eriti alumiste palgakategooriate puhul vähemalt osaliselt baaspalga tõstmist — mitte täpselt selle inflatsiooninumbri võrra, aga veidikenegi, et hing vähem kinni oleks inimestel.

Kui süsteemseid muudatusi ei ole, siis on inimestel variante tegelikult täpselt üks — mine KÜSI palka juurde. Ühel hetkel saab see paratamatuseks, et kui kuu lõpus numbrid kokku enam ei jookse, siis variant on kas küsida palka juurde, või vahetada töökohta, et palgatõusu saada. Tööandjale, kellel vähegi hästi läheb, on kindlasti optimaalsem töötajaid hoida väikse palgatõusuga kui nad kaotada konkurendile ja uute töötajate väljakoolitamisele aega ja raha kulutada. On täiesti märgiline, et ka eilses saates jäi lõpuks kõlama sisuliselt ühehäälne nõusolek, et selgelt madalama palgaga töötajad PEAKS palka juurde küsima — sellele ei vaielnud ka tööandjad vastu.

Muidugi saab siin vaidluspunkte tõstatada, et “kui ettevõttel läheb halvasti” (siis on see ettevõtlusriski realiseerumine, mida töötaja ei pea kandma), “aga mis juhtub kui kõikidel palgad tõusevad” (seda ei juhtu kunagi, aga alumises otsas oleks see täiesti okei kui juhtuks), “pärast sõja lõppu läheb paremaks” (mitte kindlasti koheselt, taastumine võib aastaid võtta), “kõik läheb siis ju kallimaks” (kõik ON juba kallimaks läinud!).

Reaalsus on aga seal, et kui sa ise palka küsima ei lähe, siis keegi seda sulle kahjuks pakkuma ei tule. Eksperdid ennustavad küll hinnakasvu tempo aeglustamist, aga eeldada, et hinnad oluliselt langevad tundub praegusel hetkel veidi põhjendamatult optimistlik. Mida kauem sa palgavestlust edasi lükkad, seda vähem jõuad järgmiseks, tõenäoliselt sama kalliks, kui mitte kallimaks talveks, rahapuhvrit säästude näol koguda.

Soovin sulle läbirääkimistel edu!