FOTOD | Karolin Kuusiku sõjast inspireeritud kollektsioon: teatud hetkedel kahetsesin meeletult, et uue alguse nii valel ajal ette võtsin

Pärast kaheksa-aastast pausi hakkas Karolin Kuusik selle aasta algul taas uut moekollektsiooni looma, aga siis algas sõda. Moelooja sattus justkui musta auku.

Stilist, moelooja ja -ajakirjanik Karolin Kuusik on riietanud kümneid eestlasi ja andnud eri kanaleid pidi nõu tuhandetele. Teda hakkas mood köitma 1990-ndatel, kui ta ema tõi Londoni reisilt koju Briti Vogue’i, mille 1990-ndate esteetika köidab Karolini siiani. „Kohati kerge, juhuslik, mõnikord minimalistlik ja teinekord britilikult veiderdav meeleolu. Enne seda olin vaadanud 1980-ndate Burdasid. Meil oli neid minu lapsepõlves täpselt kaks tükki ja vaatasin need puruks,” ütleb ta.

Karolini mõjutas väga ka Eesti kunstiakadeemia kursus, kus õppis praegune Eesti moeparemik, näiteks Aldo Järvsoo, Riina Põldroos ja Ketlin Bachmann-Põldroos. „Enne neid ka Marju Tammiku, Jaanus Vahtra, Marit Ahvena ja Anu Lensmenti kursus. Olin sel ajal keskkoolis, kui need kaks kursust oma loomingut tegid, ja see kõik tundus nii äge ja inspireeriv. Eesti moeelu on vahepeal väga palju edasi arenenud, eriti ärilises mõttes, aga tolle aja tegevuses oli mingi essents ja värskus, mitte külm kaalutletus.”

Enesedistsipliin on kõige olulisem

Nüüd ümbritseb mood Karolini nii igapäevatöös kui ka argielus, kuigi tavalist argipäeva tema ameti puhul olemas ei olegi. „Selles ongi asja olemus ja mõte. Iga päeva graafik tuleb nullist eraldi üles ehitada ja selle juures on hästi oluline tugev enesedistsipliin. Muidu ma ennast eriti ei kiida, aga distsipliini kohta võin tõesti öelda, et sellega on hästi läinud. Teen endale konkreetsed nimekirjad, mis on vaja ära teha. Tihti on päevas 20–30 märget ja muudkui tegutsen.”

Muidu ma ennast eriti ei kiida, aga distsipliini kohta võin tõesti öelda, et sellega on hästi läinud.

Küsimusele, millised on stilistiametiga kaasnevad suuremad müüdid, vastab Karolin rõõmsalt, et praeguseks müüte enam eriti polegi. Ent Karolini karjääri alguses, nullindate alguspoolel küsiti temalt pidevalt, mis ta „päristöö” ikkagi on. „Proovisin siis selgitada, et „vot see ongi, et ma praegu su riidesse panin”. Mõne aastaga olukord muutus, turul tekkis meeletu nõudlus stilistide järele. Mäletan, et pidin iga päev umbes neljast tööpakkumisest kolm ära ütlema, sest teisiti polnud võimalik. Lisaks hakkasid mulle tundmatud tüdrukud üle Eesti kirjutama, et kuidas ikkagi stilistiks saada.”

Karolin puutub pidevalt kokku Eesti suuremate staaridega, kel on tihti selge visioon, mida, kuidas ja kus kanda. Kui ta näeb midagi, mis tema arvates kohe üldse kandjale ei sobi, väljendab ta seda otsekoheselt. „Nagu lapsesuu, mis ei valeta. Mulle endale meeldib ka, kui oma arvamused mulle konkreetselt välja öeldakse, mitte nii, et pärast saan teada, et kellelegi mingi asi ei meeldinud. Selles osas on mul hästi paks nahk kasvanud,” räägib Karolin.

Kui ühtpidi pluus ei sobi, siis proovime teistpidi selga!

„Nalja saab aga siis, kui parasjagu on käes mõni esmapilgul täiesti võimatuna tunduv situatsioon, näiteks mõni riietusese ei mahu kliendile selga, kuigi varem proovides mahtus, või kuhugi tekib enne otse-eetrit plekk. Neil hetkedel oleme fantaasiarikkaid lahendusi välja mõelnud. Olen tulemustele orienteeritud ja mulle meeldivad staarid, kes on seda samuti. Näiteks kui ühtpidi pluus ei sobi, siis proovime teistpidi selga!”

Lummatud ka ilust

Kumb Karolin rohkem on – kas stilist või moelooja? „Nii nagu parasjagu vaja on. Tegelikult on mulle võrdselt oluline ka moeajakirjaniku amet,” lisab ta ja tunnistab, et iga kuu Anne & Stiili ajakirja teemasid välja mõeldes tunneb ta ka pärast aastatepikkust tegutsemist endiselt adrenaliinisööste ja inspiratsiooni. „Olen seda tööd teinud kokku 21 aastat, alustasin ajakirjast Stiina.”

Moeartiklite kõrval kirjutab Karolin ka ilust, sest lapsepõlves loetud moeajakiri Vogue nakatas ta huviga iluteemade vastu. „See, kuidas seal ajakirjas iluasjadest kirjutati, oli nii põnev! Ja eks ilu ja mood on ju omavahel seotud. Pildistamistel ja televõtetel alati arutame juuksurite ja meigikunstnikega viimaseid trende ja nippe.”

Sõda viis musta auku

Karolini kui rõivakunstniku värsket loomingut nägime viimati kaheksa aastat tagasi. „Seitse aastat tagasi sündis mu esimene laps Lev. Kui lapseootele jäin, panin enda ateljee kinni, sest ei tahtnud püsikulusid. Pühendusin, sest olin selleks hetkeks igal rindel meeletult tööd rabanud. Tänu sellele on mul sellest ajast väga ilusad mälestused ja ei mingit kahjutunnet,” meenutab ta. „Kui laps muutus juba asjalikumaks, hakkasin mõtliku näoga ringi käima: kas teine laps või moelooming? Kuidas edasi? Jah, olin hästi kaine mõtlemisega ja valmis enda loomingulisi tegemisi edasi lükkama. Olen nii õnnelik, et otsustasin Anita kasuks, sest ta lihtsalt pidi tulema ja olema.”

Hakkasin mõtliku näoga ringi käima: kas teine laps või moelooming? Kuidas edasi?

Nüüd, kui lapsed on suuremad, lubab Karolin enda nime kandvat moeloomingut sagedamini moepubliku ette tuua. Algust teeb ta sellega juba alla nädala pärast, 2. juunil Kadrioru kunstimuuseumi taga asuvas lilleaias, kus esitletakse Aldo Järvsoo, Tanel Veenre ja Karolin Kuusiku värskeimat moeloomingut. Otsus sõul Miraaž osaleda sündis küllaltki juhuslikult. „Sattusin talvel Embassy of Fashioni butiiki superstaarisaate jaoks riideid laenutama, kui Aldo Järvsoo mult ootamatult küsis, et nemad teevad sõud ja kas mina ei tahaks ka ühineda. Ma ei lasknud tal küsimust lõpetadagi, lõime kohe käed. Ju siis oli õige hetk käes,” jagab ta.

Karolin hakkas uue kollektsiooni kallal agaralt tegutsema, aga siis algas Ukrainas sõda ja moelooja sattus justkui musta auku. „Ma ei näinud sel projektil mingit perspektiivi, tundus naeruväärne mingeid kleite õmmelda. Lisaks sattusid sellesse perioodi veel mõned raskused ja lõpuks oli mõni päev selline, et ma ei saanud mitte kuidagi voodist üles – kogu keha oli valus. See valu oli tulnud läbi mentaalse seisundi ja ma ei olnud midagi sellist mitte kunagi kogenud, ei osanud ennast ise ka aidata. Iga päev oli tunne, et saan pea augu servast välja pista, aga kui päeva piisavalt produktiivselt ei läbi või sõjauudiseid loen või lapsed taas haigeks jäävad, kukun jälle auku tagasi. Neil hetkedel kahetsesin ikka meeletult, et selle uue alguse nii valel ajal ette võtsin.”

Pärast poolteist kuud kestnud pimedust suutis Karolin end taas kokku võtta ja hakkas päästma seda, mida päästa andis. „Nüüdseks saan öelda, et tegelikult oli otsus praegu alustada ikkagi ainuõige ja sellest raskusest läbitulemine on andnud lisajõudu. Näed, sain püsti ja teen lõpuni! Heades tingimustes toimetada pole ju mingi probleem, kuid kui iga asi on justkui sinu vastu ja sellest hoolimata asja lõpuni viid, saad tunda seda kõige magusamat uhkustunnet.”

Juba neljapäeval esitletaval kollektsioonil on alanud sõja tõttu mitu nägu. „Enne sõda valminud kollektsiooni osa on helge ja selgelt äratuntav. Pärast sõja algust valminud asjad on paljuski musta värvi, ka stiil vähem ilutsev. Ma ei tea isegi veel, kuidas selle kõik läbisegi moelavale panen, aga tuleb panna ja ausaks jääda. Asjad on täpselt nii, nagu nad on.”