Kairi Sakla
FOTO:
Sajandeid on saunas peletatud haigusi ja ammutatud rammu; loitsitud lapsi kõndima, noorikuid mehele, sante elule. Saunanaine Kairi Sakla ütleb, et saun on väge täis paik – portaal meie ja siitilmast lahkunud esivanemate vahel.
Kalendri järgi pole suvi enam kaugel, kuid Lõuna-Eesti kuppelmaastikku katab üksnes arglikult roheline muru. Linnad jäävad seljataha. Horisondil terendavad vaid üksikud kirikutornid, mis sumbuvad visalt aina kõrgemate puude vahele peitu. Oleme sügaval lõunamaal, kus vahelduvad metsad, põllud, lagendikud, sekka mõni pilvi peegeldav, õrnalt tuule rütmis hingav veesilm. Aeg-ajalt vilksatavad üksikud, veel õide puhkemata sirelisalud, andes mõista, et ka siin on kunagi elatud, kannatatud, armastatud.
Kairi pani uue elu idanema Võrumaal Paidra külas oma esivanemate maadel. Sihvakatest “paljastest” palkidest kerkivad tarele parajasti uued müürid. Aeg ei andnud majale armu – pures seinu ja uputas vundamendi –, jättes puutumata vaid tillukese eeskoja, mis nüüd uute müüride küljes saab jutustada lugusid olnud aegadest ja inimestest.
Perenaine räägib, et maja kõrval laiuvast tiigist tõmmati kevade hakul välja tonnide viisi muda. Viljakas porilämm laotati veesilma kõrvale maha, kus see nüüd uut elu oma kõhule ootab.
Konnad kroolivad ja kõrte vahel vilksatab kollane liblikas. Tiigi pervel istub pisike pehkinud seintega saunamaja. Paar sammu eemal aga popsutab palkidest laotud suitsusaun, trepi ees lesimas sõbralik hiiglane – kullakarva koeratüdruk Võilill (pererahvale Lille). Saunaesist katavad kirjud kaltsuvaibad ja pingil pikutab kuusepuust kannel – Kairi enda tehtud. Et sauna madalast ukseavast sisse saada, tuleb kummardada – teha austusavaldus saunale.
Siinsel perenaisel on soojad sõstrased silmad ja põskedel sülem tedretäppe. Seljas linane kört, süles põlevate silmadega sametmust kass. Ta sobib siia taluõuele. Ta sobiks ka mõnda Kitzbergi või Vilde jutukesse. Kairi tunneb ravimtaimi ja saunasaladusi. Ta suhtleb loodusega ja kuulab, mida esivanemate hingedel on öelda. Natuke nagu nõid, kuid ainult selle sõna parimas tähenduses.
Haavad paranevad
“Kui vanaisa suri, siis jättis ta selle koha mulle. Nüüd ma siis sean siin oma elu sisse,” lausub Kairi mummulisest plekk-kannust teed valades. Täna said teepotis kokku sõstraoksad ja noor nõges – et kaugelt tulnud külalisi kosutada, virgutada.
Kairi räägib, et see koht pikalt lihtsalt oli, ilma et keegi siin talitaks-toimetaks. Tänu suitsusaunale sai uue hingamise ka ümbrus. “Olen terve elu siinkandis elanud. Kõik mu juured on Lõuna-Eestis, mitu-mitu põlve. Nii et see on täiesti loogiline, et ma olen siin ja mind ei tõmbagi mujale,” alustab Kairi oma lugu.
Ainuke uustulnuk ongi tegelikult seesama, üle sajandi vana suitsusaun, mis kuulus algselt kõrvaltalule. “Seda sauna polnud ammu kasutatud ja nõnda see seisiski tühjana.” Kui tekkis võimalus saunake vanaisa maadele tuua, haaras Kairi sellest kinni – tunne ütles, et nii on õige. Sauna ei võetud palkhaaval lahti, vaid tõmmati prusside ja rihmadega kokku ning tõsteti masina peale. Oli tavaline suvepäev, täiesti selge ilm, aga täpselt tol hetkel, kui saun maa küljest lahti kangutati, ilmus ei tea kust õrn vihmasabin.
Kairi ütleb, et see oli looduse viis peegeldada lahkumisvalu. Sadu läks üle, kui saun puudutas uuesti maad. “See oli nagu uus algus. Loodus andis märgi, et nüüd hakkab elu jälle pihta, nüüd on kõik hästi.”
Oma vanaisaga polnud Kairi kunagi väga lähedane – ei meenu aega, mil ta oleks taadi põlvel istunud. Kuid kui vaar kümme aastat tagasi taevaradadele läks, jättis ta talukoha just talle, olgugi et noori sugulasi oli teisigi. “Võib-olla ma kunagi taipan, miks ta nii otsustas,” lausub perenaine mõtlikult. “Meie vahel polnud kunagi mingit halba tunnet, aga ka mitte lähedust. Ta oli sõjaaja inimene, keerulise elukäiguga. Nüüd, kui vanaisa enam pole, tunnen, et meie side on läinud paremaks, tugevamaks. Tajun teda oma sammudes ja igas tuuleiilis,” kirjeldab Kairi, kuidas vanaisa oma verel ja maadel manalast silma peal hoiab.
“Siin oli varem natuke raske olla,” tunnistab ta. Vanaisa sünniperes sirgus viis poega. Nende isa suri noorelt, üks poegadest lasti aga sõja ajal kodu lähedal tihnikus maha. “Minu vanaisa üritas end metsas varjata. Kuid sealgi ei saanud pikalt olla. Nagu ta meenutas: mets oli rahvast paksult täis.”
Kui võõrvõim lõpuks vanaisa kätte sai, määrati talle 25 + 5 aastat ja saadeti Karagandõ oblastisse vasekaevandusse tööle. “Ka minu isal, kes on siin kasvanud, oli temaga keeruline suhe. Alles nüüd ma tunnen, et see koht hakkab vaikselt paranema. Proovin oma tegevusega nii seda paika – ja seeläbi ka mingeid valusaid kohti oma suguvõsas – tervendada. Läheb paremaks, ma väga tahan siin olla, ehitada ja luua.”
Kairi meenutab, et kui suitsusauna esimesed kütmised olid, jälgis vanaisa justkui toimingut pealt. “Ma tean väga hästi, kuidas kütta, et saunas poleks karmune. Aga siis läks mitu korda midagi nihu, kõik oli vingu täis.” Iga kord, kui nii juhtus, istus vana korstna otsas kodukakk. “Just siis, kui kütmine läks metsa, ta tuli ja oli seal. Taipasin, et see on vanaisa, kes muigab minu proovikivi üle.” Kui kütmine paika sai, siis kakk end enam ei ilmutanud. “Tegelikult ta käib küll, aga nüüd juba teistes olukordades.”
Vahel käib vaimuna külas ka vanavanaema, kes on siinses talus elanud, toimetanud ja poistekarja kantseldanud. “Ma pole teda küll kunagi päriselus näinud, kuid sellised tundmused, nagu ta oleks siin, käivad vahel üle. Selles talus on palju mehelikkust olnud, võib-olla on minu ülesanne seda naiseliku energiaga tasakaalustada. Ühendus esiemaga aitab mul pehmust tuua ja luua.”
Äratundmine
Saunanaiseks õppis Kairi Mooska talu perenaise Eda Veeroja juures. Veel enne jõudis ta aga käia Mikk Sarve šamanismikursustel. “Käisin Ilmamäel ja Kütiorus. Kohtasin palju inimesi, kes püüdsid olla hästi vaimsed, teha erinevaid praktikaid maailma eri paigust. Üks vaimlemine muudkui käis,” muigab Kairi.
Kokkuvõttes polnud see tema jaoks. Praktikad olid võõrad ja võõramaised, hing aga ihkas “oma”. “Mõistsin, et mida iganes ma enda seest otsin, on see seotud loodusega. Mulle väga meeldib looduses olla. Tunnen seal hingestatust ja sidet.”
Juhuse läbi pani Kairi end kirja vihtlemiskoolitusele – tundus lihtsalt huvitav. “Põnev on see, et kui olin end registreerinud, helistas sõbranna Kaia Pärnumaalt ja ütles, et neil on tulemas üks vaimsete inimeste laager – oleks vaja kedagi, kes sauna läbi viiks ja “sulle ju sobib see saunaasi”. Olen hiljem mõelnud, et kust ta seda võttis?”
Saan siin hingedega ühendust, sest olen algmina – alasti ja aus.
Vihtlemiskoolitus lõi aga pilgu klaariks. “Saime Edaga jutu peale ja saunas käimise sügavused jõudsid mulle kohale. Tekkis taipamine, et see ongi minu asi – viis, kuidas saan ennast aidata. Mõistsin, et ma ei pea enam midagi mujalt saama. Olen kohale jõudnud, mul on teadmised ja saan neid teistelegi jagada.”
Kairi ütleb, et saunas käimine pole kunagi olnud pelgalt pesemine. Saun on koht, kus vanadest asjadest lahti lasta, et uued saaksid alata. Paik, kus koos mustusega ihult pesed raskuse hingelt. “Pärast sauna on alati kergem olla. Isegi kui tavamaailm sõidab sisse ja astud üle läve tusasena, siis välja tuled ikka tundega, et nii hea on olla ja elada,” õhkab Kairi.
Hõbessaare suitsusauna aknalaual on koha sisse võtnud väike savist linnuke – hingelind, kelle Eda Kairile kinkis. Kuid suliskuub pole aknal pelgalt kaunistus, vaid abimees hingedega suhtlemisel.
Juba ammusel ajal kutsuti teispoolsusesse lahkunud esivanemaid sauna külla. See on turvaline koht, kus nendega suhelda. Kairi räägib, et kui šamanismis on alumine, keskmine ja ülemine ilm, siis vanarahval oli asi lihtsam – on see ilm, kus praegu viibime... ja see teine. “Saun on kahe maailma kohtumispunkt. Saan siin hingedega ühendust, sest olen algmina – alasti ja aus. Kui mul on sisimas mingid heitlused ja ma vajan tuge, siis kutsun hinged kohale. Vahel on neid vähem, teinekord rohkem tunda. Olen nendega alati hoitud.”
Kas kõhe ei hakka, kui keegi äkitselt su kõrval istet võtab? “Vahel sulen silmad ja näen, kuidas esiema selja taga toimetab. Teinekord kangastuvad pildid minevikust. Isiklikud ja võimsad, tihti seotud eelmiste põlvedega...” kirjeldab Kairi. “Aga ei, kõhe ei hakka,” muigab ta. “Pigem saavad mingid asjad selgeks.”
Natuke nõiduslik
Hiirukast saunast tuleb mõnusat suitsust suvehõngu. Ka täna on oodata saunalisi. Suitsusauna kütmine on omaette kunst ja aeganõudev ettevõtmine, millele kulub kokku 6–7 tundi. Pärast kütmist tuleb veel tunnike ust lahti hoida, et ving välja läheks. Nõnda jääb õhk puhas ja silmad ei hakka kipitama. “See on üks valearusaam, mis suitsusaunaga kaasas käib – et pea hakkab valutama ja silmad vett jooksma,” märgib Kairi. “Tegelikult pole see suitsusauna, vaid lihtsalt vale kütmise viga.”
Siinset saunakest köetakse lepapuudega, erilisematel puhkudel paar väekamat oksakest sekka. Korraga läheb koldesse kaheksa halgu, kokku kuus-seitse koldetäit. Kuigi õige magusat temperatuuri on raske nimetada, ütleb Kairi, et kui saunas on 80 kraadi sees, siis on seal mõnus istuda. “Minu elukaaslase Taneli suitsusaunas on nii palav, et küüned ja juuksed tahavad küljest kukkuda,” naerab ta. “Aga Tanel ise naudib seda ülikuuma temperatuuri. Inimesed on lihtsalt erineva soojataluvusega. Peaasi, et sul on saunas hea olla. Seepärast ei mõista ma ka igasugu saunavõistlusi, kus inimesed kokku kukuvad.”
Kui Kairi kütmisega pihta hakkab, tervitab ta kõigepealt sauna. Ta rõhutab, et suhtlemine on tähtis: tuleb olla aupaklik, rääkida, kes täna higistama tulevad. Alati on oodatud ka hinged – tulge, kes tahavad!
Tahaks mätta otsas istuda ja kannelt mängida!
Kord pidi Kairi sauna soojaks kütma juba keskpäevaks. See tähendas, et toiminguga tuli alustada ööpimeduses. “Niimoodi omaette talitades nägin ära hetke, mil ööst sai päev. Sel viimasel momendil, kui pimedus veel maad kattis, tegi kodukakk sellist kõhedat, sünget häält, kui ühtäkki vahetus see linnukeste siristamisega ja taevas läks helgeks. Hästi tore oli seda üleminekut märgata.”
Nii mõneski rahvaloos räägitakse, et pärast südaööd peab saunast läinud olema – siis saabub kuldtõllas Vanapagan, et poegadele mõrsjat otsida. Kairi ütleb, et on isegi kuulnud, et kui kell lööb kaksteist, siis tuleb vanakuri sauna. “Ma pole sellele kunagi pikemalt mõelnud, aga tasub meeles pidada, et vanarahvas oli hästi praktiline – kes siis ööseks sauna jääb? Hommikul tarvis vara ärgata. Teisalt võib asjal olla n-ö kristlik külg – mingid reeglid ja manitsused pidid rahval ju olema.”
Kui saunalaval mõtisklemisest saab küllalt ja hing jälle vaikselt heliseb, tuleb sauna tänada. Aitüma, saunakene, aitüma, ahjukene... Viht jäetakse vette, et ka vaimud saaksid tulla ja end kostitada. Saunakombestiku kohaselt väljutakse uksest selg ees.
Sopa-sopa...
“Vihtlemine on mikromassaaž – paneb kehas energia liikuma!” alustab Kairi ringkäiku vihtlemise rituaalirikkasse maailma – pole nii, et sõlmid oksad kimpu ja hakkad muudkui udjama. Asi saab alguse õige oksa leidmisest. “Vihtadel on eri mõju, erinev taimeenergia. Kask on leebe, sa ei saa sellega endale paha teha. Tammeviht on aga tummisem tegelane. Kui on kroonilised haigused, siis ei maksa seda valida. Pärn jällegi on pehme ja emalik.” Ka suvel vohava nõgesega viheldakse, kuid enne saunaminekut tasuks lasta okkalisel kuumas vees liguneda. Muidu saab ehk liiga terava elamuse osaliseks.
Pühade ja pööripäevade puhul soovitab Kairi panna viha sisse midagi erilist. Näiteks pihlakat, milles on kaitset ja jõudu. “Eks see on kokkuvõttes sisetunde värk. Mul on olnud naistega n-ö püha saunaõhtu, kus mõistus ütleb, et võiks pihlakat lisada, aga sisetunne, et see ei lähe mitte.”
Kui vihta tegema hakata, on tähtis puult selleks luba saada. Kairi haarab saunaesiselt verandalt pisikese punase lõngakera. “Kui sa tahad metsalt midagi võtta, siis on viisakas küsida, kas üldse tohid seda teha. Küsi endalt, miks sul seda oksa vaja on,” nõustab Kairi ja mässib lõnga õrnalt ümber randme.
On tähtis, et lõng oleks villane, et see ei teeks loodusele liiga. “Punane on kaitsevärv ja lõngaga lood sideme. Kui lõng on ümber käe keerutatud, siis keri see ka ümber puu. Alles seejärel katkesta ühendus. See on sinu kingitus loodusele. Seda toimingut ei pea tingimata lõngaga tegema. Peaasi, et annad metsale midagi vastu.” Vahel haarab Kairi kaasa leivatüki, teinekord muna. Tähtis on, et sul oleks andamist natuke kahju. Siis on õiglane vahetus.
Enne sopsutamist tasub saunas tunnike soojeneda ja higistada – saada mustusest ja vaevast lahti, õpetab Kairi. Kui käes on vihtlemise aeg, on tähtis öelda saunasõnu, n-ö soove, mida toimingult ootad: “Sopa-sopa, soone pääle, vihalehes veere pääle... Viheldes saad sooja, lihased lähevad mõnusalt pehmeks. See on ka raviviis – sa vihtled tõve endast välja ja väe sisse. Saunasõnad aitavad mõelda sellele, mida sul ellu parajasti vaja on.”
Kairi ütleb, et selliseid rituaale saab teha vaid ehedas ürgses paigas, looduse keskel. Spaas on liiga palju segajaid, kasvõi juhtmeid, mis seintes peidus. Muide, vanasti vaadati hoolega, kuhu saun püsti pandi. Oli tähtis, et paigal oleks hea energia, selline, kust lahkud terve ja tugevamana.
Targad taimed
Vana saunamaja esist kütab endiselt suvesoe päikeselaik. Võilill naudib laisalt saba liputades ilma ja tee hakkab tassidest otsa saama. Kass Süsi jälgib eemalt mängu. Veel enne teeleasumist uurin, mida pererahvas peenrasse ka paneb. “Mind huvitavad maitsetaimed, sest need on ühtlasi ka ravimtaimed,” lausub teadja.
Nõnda saabki peagi mullast võrsumas näha punet, aed-liivateed, iisopit, salveid, leeskputke... Et panna toidu sisse (“Nõgesesupp on praegu nii maitsev!”) ja teha teed, keeta kokku tinktuure ja segada ürdisalve. “Eks see ole aastati erinev, vaatan, mis parajasti kõnetab,” sõnab Kairi.
Huvi taimeväe vastu avastas ta Räpina aianduskoolist. “Õppima asudes oli mul viinamarjade tuhin, kuid kui avastasin maitse- ja ravimtaimed, siis muutus kõik. Viinamarjad jäid täielikult tagaplaanile,” naerab ta. Saunatamise käigus soovitab ta juua angervaksa- või pärnaõieteed. Salvei see-eest pole mõistlik mõte, sest pärsib higieritust. “Tunde järgi tuleb süüa-juua. Mina armastan juua allikavett, alles hiljuti oli ka vahtra- ja kasemahla aeg.”
Mis aga edasi saab? “Olen õnnelik, kui saan olla looduses. Käia saunas, võtta aega iseendale, sest see toob minusse rahu. Ja kui mul on enda sees hea olla, siis jõuab see tunne ka lähedasteni,” lausub Kairi elutargalt.
“Seega tahaksin siin kenasti ja õnnelikult oma perega elada. Inimesi sauna kutsuda, ravimtaimi näidata ja neist rääkida... Tahaks mätta otsas istuda ja kannelt mängida!”
