Zaporižžjast Eestisse pagenud Sofia: venekeelsed inimesed vahel kiusavad ja võivad tänaval meid ka solvata, aga püüame sellest mitte välja teha

Disainer, kunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia õppejõud Inessa Josing portreteerib Ukraina sõjakoleduste eest Eestisse pagenud perekonda. Kõik sai alguse Sofiast (17), kes jäi autorile silma tänu oma värvikale persoonile. Hinges on tal aga terve see pere.

Vaatepilt, kuidas helesiniste juustega tüdruk puudutab läbi klaasi – ise kummaliselt malbelt naeratades – jääsinises vees justkui aegluubis hõljuvat sinivalget jääkaru, on kui kaader unenäost või ebamaisest irreaalsusest. Just nii eriliselt jäi mulle meelde see imetabane tüdruk, kes vastuseks mu ootamatule ettepanekule temast portreelugu teha jäi mõttesse ja arvas, et mis temast siis ikka nii väga kirjutada on. Ta on ju samasugune kui teised, üks tuhandetest sõjapõgenikest või lihtsalt üks Zaporižžja 17aastastest neidudest, kelle sõda on nende kodust, isast, teistest lähedastest ja sõpradest eemale, kuskile tundmatule maale paisanud ja kes siiani ei saa päris täpselt aru, kuidas kõik, mis on juhtunud, võiks kellelegi kasulik olla.

Aprilli alguse kõleda ilmaga toimunud käik Tallinna loomaaeda jäi ukraina lastele, teiste seas nii Sofiale kui ka tema 10aastasele vennale Nazarile, eriliselt meelde. Sama hästi on see meeles nende emal Anjutal (50). Naine meenutab heldimusega, et pärast seda olid lapsed justkui esimest korda sõja algusest taas naeratanud ja õhinal millestki pajatanud-seletanud. Eriti sellest, kuidas võrratu loomatundja ja tarmukalt vaimukas jutustaja Aleksei Turovski koos lastega vahvaid loomapilte joonistas.