Sünnipäeva tähistav muusik Erki Pärnoja: ma elangi seda elu, mida 13 aastat tagasi soovisin. Utoopiline!

Muusik ja helilooja Erki Pärnoja tahab luua ja mängida, kuid teistsuguse kõlapildiga. Ihkab enda kohta teada saada midagi uut. Muutuda.

Sel õhtul on Püha Katariina kirikus vanalinnas hõivatud viimnegi iste, aga ära mahutatakse ka need, kes tulnud kohale hea õnne peale. Hämaras ruumis on kolm kitarri, looper’id ja pedaalid. Ja Erki, kes viimastel aastatel tegutsenud enim sooloartistina. Tagaseinal rullub lahti lummav visuaalia. Kord tagasihoidlikus tonaalsuses, otsekui kasetüvede teritamisel tekkivad veerlevad beežid laastud, kord kirkalt, kõikvõimalikud värvid liitumas nagu üles sulanud kaleidoskoobis. Erki muusikas on temperatuurimuutusi ja hoovusi. On märkamisi-äratundmisi: galoppivad kauboi-akordid, balalaikalik melanhoolia, tilksuvad pisarad, otsustav sammumine läbi järjestikustest ustest, isegi kui komistad.

„Mul on hea meel, kui minu muusika sind kuskile viib ja midagi meenutab,“ ütleb Erki paar päeva hiljem. „Mine tea, äkki on su mälestus mingi imeniidistiku abil ühendatud mõjutusega, mis ajendas mind kirjutama...? Aga minu muusika ei ole tegelikult minu muusika. Ma ei saa selle loomise eest täit krediiti võtta, sest ei ehitanud seda nullist. Nagu on öelnud vaimulik Jaan Tammsalu: „Meile kõigile on antud tiivad. Kui me vaid ei laseks oma argisel koormal end maad ligi hoida...““