Muusik ja helilooja Erki Pärnoja tahab luua ja mängida, kuid teistsuguse kõlapildiga. Ihkab enda kohta teada saada midagi uut. Muutuda.
Sel õhtul on Püha Katariina kirikus vanalinnas hõivatud viimnegi iste, aga ära mahutatakse ka need, kes tulnud kohale hea õnne peale. Hämaras ruumis on kolm kitarri, looper’id ja pedaalid. Ja Erki, kes viimastel aastatel tegutsenud enim sooloartistina. Tagaseinal rullub lahti lummav visuaalia. Kord tagasihoidlikus tonaalsuses, otsekui kasetüvede teritamisel tekkivad veerlevad beežid laastud, kord kirkalt, kõikvõimalikud värvid liitumas nagu üles sulanud kaleidoskoobis. Erki muusikas on temperatuurimuutusi ja hoovusi. On märkamisi-äratundmisi: galoppivad kauboi-akordid, balalaikalik melanhoolia, tilksuvad pisarad, otsustav sammumine läbi järjestikustest ustest, isegi kui komistad.