Triatloni esimene ala on alati ujumine. „Ma hoidsin kohe lõppu. Jutud pesumasinaefektist ja liitrite viisi vee sisseahmimisest olid piisavalt hirmsad,“ jagab Mai emotsioone. „Ujusin mõnusalt. Kuidagi super õige temperatuuriga vesi oli ja nunnu südamekujuline trajektoor.“

Ujumisele järgnes ratas, mille puhul toob naine välja, et üksinda oli nüri kilomeetreid läbida. „Üks käiguvaheti streikis ja mäest üles pidi üsna raske käiguga punnitama, aga ellu jäin,“ rõõmustab ta.

Viimase alana tuli kilomeetrite viisi joosta. „No see oli mu elu kõige raskem 5km. Jalad olid nagu vedelad makaronid all, kõht oli megatühi, üldse oli tuju paha ja ma ei suutnud ette kujutada, kuidas on sellise olematu entusiasmiga võimalik finišisse jõuda. Aga jõudsin!“ on Mai uhke. „Nagu Luisa ütles, siis see tunne, mis on triatlonijärgselt, on kõike seda ebamugavust väärt. Siinkohal pean oluliseks mainida, et ma olen ka eriline lammas, et ilma korraliku ettevalmistuseta üldse starti läksin, ja järgmine võistlus saab olema siis, kui ujumises on tehnika algtõed vähemasti omandatud, ratta käiguvaheti on terve ja ma olen meelde tuletanud, kuidas jooksmine käib.“

Mai on aga siiralt tänulik oma sõbrannale Luisale. „Ilma sinuta ma ei julgeks paljusid asju elus teha, sest olen jänes. Aga sina ei ole. Elagu sport ja eneseületused!“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid