Justin Petrone hägune öö: suvi oli äsja alanud. Olin pidevast vaoshoitusest nii väsinud

Läksin esmaspäeva südaööl jalutama. Üks üsna jõuline kohalik daam oli hoovis oma kassi otsimas, tema naaber seisis teise korruse rõdul ja nad ajasid juttu. Igast naabruses asuvast majast kumasid laternad, mis segunesid tähtedega.

Sellist vaatepilti pakuvad ainult valged ööd ja soojad kuud, mil kassid on tabamatud ja taevas veriselt lillakasoranž. See aeg on nüüd juba ammu saabunud. Kevadel, kui kured kohale jõudsid ja nende kisa oli kõikjal ojade ääres ja orgudes, ütles mu sõber, et kui elad piisavalt kaua, näed kevadet, ja kui elad kauem, näed suve. Ainus valik ongi elada. Suveöös kohtuvad päeva kaks poolt – üks puudutab teist nagu kaks kätt, kui nad teineteist tugevasti pigistavad.

Ilus. Milline maiuspala on kuulda muusikat peolt, mis tahes peolt, kuulda hääli akende ja väravate tagant. Inimesed on kokku tulnud, kes teab, ehk isegi selleks, et tantsida. Jah, mõned neist lärmavad ega lase naabritel magada… Aga nendes suvistes pidudes on see elus energia, mingis mõttes segav vibratsioon, mis nagu liivapritsiga läbi õhtuse niiskuse tungib.