Minu esimene suvi

Selle suve alguses otsustasin, et esmakordselt tuleb aeg, mil ma ei võta liiga palju asju ette. Soovisin, et see oleks suvi, kus ma rohkem olen, kui teen. Ja kui teen, siis ainult hea tundega ja vaid seda, mida on päriselt vaja.

Unistasin sellisest suvest, nagu mu ema armastas meenutada – kuidas nad nooruses pakkisid piknikukorvi kokku ja sõitsid kogu suguvõsaga vanavanemate maakodu lähedale Saare järve äärde. Seal mängiti kaarte, supeldi ja veedeti mõnusalt aega koos.

Täpselt sellise suve olen endale uue aja võtmes loonud. On olnud palju olemise ilu ning paradoksaalsel kombel olen end ka tabanud mõttelt, et surma lähedus ja lõppude tunnetamine on teinud mind elu eest tänulikuks. Väga.

Olen mõistnud, et aeg