Rikkad mehed ja lapsesooviga naised? Puust ja punaseks: millega õigupoolest tegeleb ministriks saanud Kristjan Järvan

Mees ja naine kohtuvad, sõlmivad notariaalse lapsesaamise lepingu, suruvad kätt ja lähevad lahku. Seejärel saab naine lapse ja kasvatab ta üles. Mees rahastab ja jälgib pärija sirgumist eemalt.

Laps lepinguga. Kas see on ulme­filmi utoopia­ühiskonna stse­naarium? Ei, pigem lähitulevik. Üks võimalus, kuidas saada planeeritult laps ja ta vastutus­tundlikult üles kasvatada.

Kui Kristjan Järvan, kellest saab järgmine Eesti ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister, hakkas arendama platvormi Imortalis, mis viiks kokku naised, kes soovivad suhet loomata emaks saada, ja mehed, kes ei taha traditsioonilist peret ega isarolli, ent on valmis naist ühise lapse kasvatamisel rahaliselt toetama, tekitas see ühiskonnas pisikest mõõtu emotsioonide tormikese. Miks on seda tarvis? Kellele? Kas naised hakkavad nüüd rikaste isade abil endale head elu rajama? Kas mees ostab endale lapse ja ühtlasi ka digitaalse indulgentsi, mis vabastab isakohustustest? On see üldse eetiline panna inimelule algus lepinguga? Kuidas me võtame lapselt õiguse kasvada koos kahe vanemaga? Imortalise looja pidi selle kõige keskel sotsiaalselt, moraalselt ja eetiliselt tundlikud teemad palju kordi läbi mõtlema. Ta jõudis üha uuesti järeldusele, et jah, seda teenust on päriselt ka vaja.

„Inimestel on perekonnast enamasti mingi