Raseduse katkemine – valus teema, millest ei räägita piisavalt. Kui suur osa kõikidest rasedustest katkeb ja miks?

Vaatamata levinud arvamusele võib iga rasedus kahjuks järsku lõppeda. Maailma Terviseorganisatsiooni järgi on see kurb juhtum enne 28. nädalat raseduse katkemine ja peale 28. nädalat surnultsünd.

Noorus, rikkus ja üldine hea tervis ei kaitse raseduse äkilise lõppemise eest ja ka eelnev kenasti möödunud rasedus ei taga, et järgmine oleks sama edukas. Mayo kliiniku andmetel katkevad umbes pooled rasedustest seetõttu, et lootel on kromosoomianomaaliaid. Mõnikord võib rasedal naisel olla mõni raseduse katkemist põhjustav tervislik seisund, näiteks diabeet, infektsioon, hormonaalsed probleemid, emaka- või emakakaelaprobleemid või kilpnäärmehaigused. Tavaliselt jääb aga raseduse katkemise põhjus teadmata.

Kuulsused on viimastel aastatel oma kogemustest rohkem rääkinud, näiteks Meghan Markle rääkis avameelselt oma raseduse katkemisest ja Jessie J avaldas samuti üksikasju enda raseduse katkemise kohta. Kuid see kurb teema on endiselt pigem tabu, sest paljud inimesed tunnevad, et nad on ainukesed, kes on selle südantlõhestava kogemuse läbi elanud. See tekitab küsimuse: kui paljud rasedustest katkevad ja kui levinud see on?

Raseduse katkemist tuleb ette sagedamini kui arvata oskaks

Kõikidest teadaolevatest rasedustest lõpeb March of Dimes'i hinnangul 10–15% katkemisega, samas kui Mayo kliiniku hinnangul on see protsent veidi suurem, 10–20%. Kuid enamik rasedustest katkeb juba esimesel trimestril, sageli enne seda, kui naine on üldse ise oma rasedusest teadlik.

Evolutsioonigeneetik William R. Rice on seda teemat hoolikalt uurinud ja püüdnud välja arvutada, kui sageli esineb raseduse katkemist, võrreldes sellega, kui palju sünnib lapsi. Ta jõudis järeldusele, et enam kui pooltest viljastatud munarakkudest on hiljem tulemuseks raseduse katkemine. Rice ütles New Scientistile, et see ei ole ebanormaalsus, vaid norm.

Jätkuv tabu ja üksildusetunne

Kuna teema on ebamugav ja valus, on arusaadav, et kõik ei soovi oma kogemust avameelselt jagada, kuid naistel, kes kogevad raseduse katkemist esmakordselt, on puudu oluline moraalne tugi.

„Olin inimestega juhtunu suhtes väga avatud, kuigi tundsin pisut piinlikkust oma sunni pärast olla aus,“ tunnistas Hannah Powell Fryer Stuffile antud essees. „Tundus ebanormaalne tahta raseduse katkemisest nii avameelselt rääkida, tavaliselt on see miski, mida kiivalt varjatakse. Iga kord, kui seda lugu rääkisin, tundsin end haavatuna ja vaimselt katkisena.

Amy Webb kirjutas ajakirjas The Atlantic: „Ma olen olnud üheksa korda rase ja mul on üks laps. Aastaid ei rääkinud ma kellelegi oma raseduse katkemistest, sest tundsin, et USAs elades on see tabu ja teised naised sellest ei räägi, vaid vaikivad maha.

Peale seda, kui ülemkohus tühistas USAs üleriigilise abordiõiguse, mille üks tagajärgedest on kättesaamatu ravi peale raseduse katkemist, on õhus kartus, et teema muutub veel suuremaks tabuks ja naised ei saa enam kuskilt vajalikku tuge.

Allikas: The List