Justin Petrone korrast, kui ta esimest korda oopiumi proovis: kui seda lugu räägin, ei usu mind keegi…

Rääkisin hiljuti sõbrale, kuidas kunagi oopiumi proovisin. Kogemata. Kui seda lugu räägin, ei usu mind keegi…

Käisin siis kolledžis ja pärast Euroopas toimunud välisprogrammi naasnud Washingtoni, kus õppisin ajakirjandust. Helistasin oma sõbrale Seanile, kes üüris O Streetil korterit – kohe tormilise geiklubi vastas. See oli lärmakas kant; eriti öösiti, mil igaüks võis osa saada armastajate valjudest tülidest ja isegi kaklustest. Puhas piin! Sellest piirkonnast oli naljakas läbi hulkuda, kui sa ei juhtunud gei olema… Kuid nii mõnigi mees vaatas mind hirmutavalt himuralt. Üürid olid seal odavad.

Niisiis läksin tema juurde. Sean elas kolmandal korrusel. Ta oli üks neist inimestest, kes tundis erinevaid narkootikume ja katsetas nendega. Ma ise ei ole kunagi olnud uimastitest huvitatud, aga kuidagi on mu läheduses ikka ja jälle hõljunud üks või kaks sellist tegelast.