Laura Valk: iga inimese kohustus on öelda oma soovid ja oma tunded välja

Enamus naisi ja mehi on ilmselt mingil eluhetkel tundnud, et enda piire või vajadusi on keeruline väljendada või kehtestada. Miks? Enda tõe või arvamuse väljendamine peaks olema iga inimese inimõigus ja tulema loomuliku kergusega. Ometi see nii ei ole. Ka siin saab otsida põhjust minevikust ja meid lapsena ümbritsenud keskkonna mõjutustest...

Lapsed on nagu väikesed käsnad, sest me õpime absoluutselt kõike oma vanematelt ja meid ümbritsevalt keskkonnalt. Kui mõelda, mis uskumusi ja hoiakuid mõnikümmend aastat tagasi lastele iga päev räägiti, siis ei oska mitte keegi öelda, miks või kustkohast sellised ideed pärinevad, aga ometi on need meile nii sisse juurdunud, et olles ebateadlik või toimetades lastega autopiloodil, lipsavad need laused vahepeal ka minu suust välja.

Toon kohe mõned näited: tüdrukutel ei sobi olla vihane; võistlustel on oluline võitmine; mänguasju peab teistega jagama; taldrik tuleb kindlasti tühjaks süüa; ebameeldivat vanatädi peab kallistama, sest muidu võib ta solvuda; peresiseseid asju kodust väljas ei arutata; ilma mütsita jääb laps kohe haigeks; lapsel peab laskma nutta, et ta õpiks ise rahunema; lapsi saab liigse läheduse ja puudutamisega ära hellitada; pill tuleb pika ilu peale; puder teeb tugevaks; laps räägib siis, kui kana pissib; ah sul ei ole häda midagi; poisid ei nuta; tüdrukud mängivad nukkudega ja poisid autodega jne.