Kuidagiviisi õnnestus mul viirusest mööda hiilida Pärimusmuusika Lõikuspeol, kust – nagu hiljem sõpradelt kuulsin – väga paljud tõve külge said. Hakkasin uskuma, et pean olema kas immuunne või enese teadmata haiguse läbi põdenud. Olin ju ometi kogu pandeemiaaja ühest kohvikust teise käinud, samal ajal kui inimesed seal endale köhides ja aevastades järgmise espresso või koogilõiguni teed tegid. Millalgi läksin kinno uut James Bondi filmi vaatama. Küllap seal ta mind viimaks kinni nabiski.

Jaga
Kommentaarid