Ärkamisaeg

Kell on neli hommikul. Mul ei ole und, kohe üldse mitte. Olen Chicagos, kuhu sõitsin meie seekordset kaanelugu tegema. Olgugi et ööbin täiesti linnasüdames, vaatan aknast välja ja ei näe ühtegi autot ega inimest. Kõik on kottpime. Tundub, et kui New York on linn, mis kunagi ei maga, siis Chicago on aru saanud kaheksatunnise une sügavamast väärtusest.

Läheks õue, mõtlen. Äkki ootad natuke, tead ju küll – Al Capone ja värki, vastab aju. Hea küll, lähen ja uitan siis hotelli peal. Meenub raamat „Härrasmees Moskvas“, mida lugedes tabasin end mitmel korral õudusega mõtlemast, kui kohutav oleks elada terve elu hotellis. Jah, tõepoolest, see on asjakohane võrdlus, sest kui krahv Aleksander Iljitš Rostov veetis hotellivangistuses 30 aastat, siis mina olen siin olnud juba… kaheksa tundi.

Sõidan liftiga teisele korrusele, kus pidi olema automaat „linna parima kohviga“. Kokku on hotellil umbes kakskümmend korda rohkem tasandeid. Sadakond aastat tagasi oli tegu Tuulise Linna kõrgeima hoonega.