Neli kuud hiljem, ohtralt bürokraatiat seljataga ja mitte vähem närvirakke vaesemana, auto äärest ääreni asju täis pressitud, läbime paar päevaga terve Euroopa ja jõuame oma uude kodulinna Aix-en-Provence'i. On põnev, aga ei saa salata, on ka natuke hirmus. Sest kodu meil siin veel pole. See sai selgeks üsna kiiresti, et prantslastega pole meili teel võimalik asju ajada ja ega nad telefonile ka üleliia vastata ei armasta. Ja prantsuse keel pole ka meist kellelgi päris korralikult suus. Lisaks on augustis kogu Prantsusmaa puhkusele läinud. Võõras ja uus ja tundmatu on kõik niikuinii.

Jaga
Kommentaarid