Kas tänapäeval on edukuse võti üle­töötamine ja enda piltlikult öeldes ribadeks tõmbamine?

Mul on üks sõb­ranna, kellel on kõik, mida võiks elult vähegi ihaldada. Olles napilt üle kolmekümne, töötab ta meditsiini vallas juhti­val kohal (ja tema tööd veidi teades on see väga pinge­line!). Ta on lõpetanud maineka välisülikooli cum laude ning hoolimata kiirest töögraafikust ja tihedatest ületundidest jõuab ta kolm korda nädalas trenni, paar korda aastas puhkusele, korraldada nädalavahetuseti kodus õhtusööke ja kohtuda regulaarselt sõbrannadega. Veel jääb tal aega hobideks, nagu heegeldamine, golf, sisekujundus ja sõna otseses mõttes maailma paremaks paigaks muutmine, sest ta osaleb ka mitmes hea­tegevuslikus ettevõtmises. Tean, et ideaalseid inimesi pole olemas, aga tema võiks olla sellele päris lähedal. Alati mõtlen, kuidas ta küll jaksab, mina oma 24 tunniga nii palju ei jõua. Olen kindel, et temasuguseid tõesti tublisid ja töökaid naisi on meie kõigi tutvusringkonnas.