Vanas maamajas peatuv Sandra: tean, et hiired söövad seepi ja veepangele käib kaas peale, aga kas järgmine põlvkond enam teab?

„Sa oled seal üksi?!“ küsitakse, kui mainin, et peatun paar päeva ühes tühjalt seisvas maamajas, mille kahepoolsed uksed avanevad kui ajaväravad ja ninna lööb vanadele majadele ainuomane lõhn – paigalseisva aja lõhn.

Endine jõukas rannatalu on kolmest küljest merega piiratud ja selle südameks on mõisaarhitektuurist inspireeritud sajandivanune häärber, mida valvab seitse ristpalkidest aita.

Muidugi on majas elekter ja keldri asemel hoiab toitu riknemast väike külmkapp. Nagu ajalooga majades ikka, on riiulitele ja kappidesse kogunenud esemeid kõigist tema pika elu kümnenditest. Kuid neid moodsamaid asju, nagu klaasid seitsmekümnendatest, metsik tikuvaru kaheksakümnendatest või hoopis uueaegsed taldrikud, ei pane õieti nagu tähelegi. Aja must auk otsekui neelab kõik. Panen oma kuldse sülearvuti akna kõrval olevasse seinakontakti laadima – ja mitte midagi ei muutu. Ma tunnen, et olen siin võõras, ja samal ajal tuleb ometi kõik tuttav ette.