Justin Petrone: parim viis, kuidas panna naine enda vastu aus olema, on teda ärritada

Minu püüdlused naisi taga ajada ei ole enamasti vilja kandnud, vaid langenud maha nagu kuldsed sügislehed.

Vastupidi levinud arvamusele, justkui naistele meeldiks, kui neid taga aetakse, kositakse, suhtesse meelitatakse-keelitatakse, olen mina täheldanud vastupidist. Või vähemalt on nad väga osavad luiskajad. Paukuvad uksed, ultimaatumite ja ametlike teadaannete esitamine keset südaööd... Mõnes mõttes on parim viis, kuidas panna naine enda vastu aus olema, teda ärritada. Alles siis heidab ta fassaadi maha, minetab taktitunde ning räägib otse ja ausalt, mida sinust tegelikult arvab. Tunnistan, et mõnikord ei ole mul õnnestunud naistes neid leegitsevaid tundepurskeid esile kutsuda. Ärritunud naine on aus naine, kes räägib sulle tõtt. Mina hindan ausaid tõdesid ega karda naist välja vihastada.

Pean siinkohal tunnistama, et kõik pingutused pole suure tõenäosusega seda väärt. Kui olen viimastel aastatel mõne naise embusse sattunud, on see enamasti olnud nende endi algatusel. Tavaliselt pole mul muidugi olnud õrna aimugi, mis toimub. Mind kutsutakse teed jooma või privaatsemale jutuajamisele kuskil nurgas. Eriti huvitavad sõnumid saabuvad varajastel hommikutundidel: „Mis sul plaanis on?“ Naised väidavad, et neil pole minu vastu huvi, ja siis hakkavad bikiinipilte saatma. Mida rohkem vastu hakkan, seda põnevamaks pildid ja kutsed muutuvad. Mina olen see, keda taga aetakse. Kas see meeldib mulle? Mõnikord. Selles üleolekus on midagi kõditavat – kas öelda jah või ei? Aga kas ma saaksin kunagi loo lõppedes täiesti ausalt öelda, et ma neid armastasin? Mis oli sellel kõigel armastusega pistmist? See on väga hea küsimus. Ja siis sa lõpetad ühe poolena selles kohati jõhkras äritehingus, milles sa isegi ei teadnud, et osaled. Nad on jaganud sinuga kõike. Aga mida sinult vastu oodatakse? Tükikest sinu hingest. See on omamoodi hingelõks.